Võiks vast öelda, et viimaste aastate üks tugevamaid ulmedebüüte, vast võrreldav Kalmsteni kogumikuga - ainult et autorite lähenemised oma loomele tunduvad mulle erinevad: kui Kalmsten katsetab eri võimalustega, siis Piir püüaks esitada lihvitud teksti. Eks see on maitseasi, kas eelistada eksperimenteerimist (tulemused paratamatult kõiguvad) või meisterlikkust (nivoo on enamvähem ühtlane). Puhtemotsionaalselt hindaks kõrgemalt katsetamist, aga need Piiri lood … on vägagi meeldivalt loetavad.
Kuigi ma pole suurt küberpungi või jaapani kultuuri austaja, võib tõdeda, et autor kirjutab nende raames igati loetavalt ja veenvalt. Tekstid on üpris visuaalsed ning võiks graafilise romaanina esitatavad olla, seda muidugi eriti jaapanipäraste õuduste puhul.
Kui hiljuti loetud Meelis Krafti debüütkogumiku puhul sai mainitud, et tegu on 21. sajandil kirjutatud 20. sajandi ulmega, siis Piir tundub küll olevat kaasaegsem autor - või lihtsalt teksti formaat (lühiromaan või jutustus; ka Krafti pikemad tekstid on keskmiselt paremad) tingib maailma ja tegelaste mitmekesisemat avanemist, rõhk pole niivõrd puändil. Või peitub nüüdisaegsus selles, et Piir ei kirjuta kaasajast? Ajalooline Jaapan on niiehknaa kaugel ning tollased väärtused pole just klassikalised euroopalikud väärtused; ehk küberpungi puhul võib näha niite kaasajaga, aga samas autor ei tundu ajavat mingit päevapoliitilist agendat - esimese teksti puhul on pigem oluline see noir õhustik, teine tekst on eelkõige … põnevik. Ja no mõlema puhul on muidugi oluline see tehnoloogiline hea uus ilm.
Ning eks iga tekstiga mõtled, et mis võiks veel edasi saada, huvitav, kas autor ühtegi neist edasi arendab.
Pajatus daamist punases kimonos 5/10
Intsident Ceresel 5/10
Pilvelinna bluus 5/10
Nukumeister 6/10
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar