08 oktoober, 2021

Anna Kaare - InteГрация (2021)

 

Raevukas ja poliitiline luule, õige ajakajaline ja otseütlev. Aga mitte ainult. Päevapoliitikast vaat et olulisem on identiteediküsimus, mis siis luuleminast lähtub eesti, vene ja roma narratiividest. Üheltpoolt küüditamine, teiselt poolt Leningradi blokaad, kolmandalt poolt romade sõjaaegne hävitamine. Milline kannatus on see kõige õigem (jajah, Teine maailmasõda kui ise üks identiteet). Või noh, mida me õieti teame romade kogemustest.


Aga on veel kolmas ja veel olulisem teema - ehk naise roll, nii poliitilistest tõmbetuultes kui ajaloolises taagas. Naine kui objekt, kui vahend, kui elustiil, kui toode. Autori sirgjoonelisus võib küll vahel olla ehmatav või naiivne (intervjuus räägib ta eelkõige irooniast), aga sellele ei oska kuidagi vastu vaielda. Valusad hümnid ja põhjatud kannatused, luuletaja ei vaiki.


Kahtlemata vajalik luulekogu. Ja need illustratsioonid, eksole, huvitavalt teostatud.




rongi rattad ragisevad

bioloogilise kella tiksumise rütmis

trahh trahh trahh – kas kuuled?

see on see rong, millest oled maha jäämas

naine, kolmkümmend

sünnitamata lapsed kummitavad

kaabudega arvamusliidrite kõnedes

ära koorma ühiskonda! sünnita nüüd ja kohe!

oma rippuvate tissidega – kolmkümmend ju! –

oled rongist lootusetult maha jäänud

tühjal ooteplatvormil kurvalt

muidugi kurvalt, kuidas siis veel?

või oled naudinguid otsiv kurwa? maakeeli lits

meite maal ikka ainult seda keelt räägitud

aastasadu

nii peab ka jääma

või muidu!


peida ripptiss push-up-rinnahoidjasse

ja leia mees

parem, kui on vastutustundlik

kui ei ole, pole lugu

sinisilmne blond aaria Kalevipoeg

ehitate üles uue eesti wabariigi

käsikäes vagunisse

ikka eesti raudtee, mitte rail baltic

rong see sõitis tšuhh tšuhh tšuhh

rahvuskonservatiiv oli rongijuht

tagasi tagasi tagasi

parema mineviku poole

(lk 10)



 

rongkäik


eesti eest

tõmban nina täis

nii et ikka ila suunurgast tilguks

pidupäev!

eesti eest

täidan ajaloolise vanalinna bensiinihaisuga

odavast hiinast tõrvikust

sülitan lärtsti tänavale

ja kusen monumendi kõrvale

häda ei anna häbeneda

valge mees valgel maal

peremees

eesti eest

varjun viikingijumala nime taha

ehk ei panda tähele

karistusregistrit

õigekirjaoskuse puudusi

eluülikoolis seda sitta ei õpetata

kütan muulasele pasunasse

suures rõõmujoovastuses

küll senjöör andestab

sest eesti eest ikkagi

eesti eest

annan kodus naisele vastu hambaid

et vähem näägutaks

avan uue pudeli

homme viib punane laev üle lahe

on veidi aega patriootlikku pohmakat ravida

… eile nägin minagi Eestimaad

või noh, midagi ma igatahes nägin

(lk 26)



 

armasta oma ligimest

nii ütleb raamatute raamat

armasta

naabrinaise d-korvi

ja tema tiinekast tütre pepulegi võid möödaminnes

armastava laksu anda

see on loomulik

armastus on ju nõnda kaunis!


ka sündimata lapsi võid armastada

keegi ju peab neidki

kaitsma ja armastama

eriti kui nad su enda omad pole


armasta oma riiki

rahvust nahavärvi

lippu ja vappi ja saku õlut

mu isamaa on minu arm

nii peabki

kes ei armasta, saab vastu molli

jawohl

armasta seapraadi ja ahjukartulit

sest salatid on eitedele

armasta jaanipäeval viina võtta

küll saab naise hiljem rooli panna

aga eelkõige

armasta ikka oma ligimest


võõraste vastu võid tõsta rusika

kivi püstoli täägi kurika

noh nende, mujalt tulijate

kes teist keelt ja teist värvi

teist usutunnistust ja maailmavaadet

teistsugust armastust


neid ei peagi armastama

need on vaevu inimesedki

ligimesed kindlasti mitte


armasta oma ligimest

endasugust

(jumala eest mitte enda sugu)


sina tead paremini

ja armastus on ometigi

nõnda kaunis 

(lk 38-39)



Kommentaare ei ole: