26 juuli, 2024

Alice Zeniter - Kes neid jõuaks lahuta (2024)

 

Päris provokatiivne tõlkevalik, aga Maria Esko puhul ei üllata see kuidagi. Romaan kui selline on huvitavalt kirjutatud (ja tõlgitud), aga et kajastades Y-generatsiooni muresid (nagu võiks sedastada tõlkija ja autori vestlusest, mis toodud ära järelsõnas), siis jääb minusugusele X-generatsiooni saurusele vähe kaugeks mõned teemad. Või noh, samas on siingi saamas uuesti reaalsuseks immigratsiooni probleem - mis pole küll veel kuidagi võrreldav Lääne-Euroopas toimuvaga (jajah, Houellebecq).


Lugu siis kahest noorest, kes lapsest peale sõbrad olnud - alžeeria juurtega Prantsuse kodanikust neiu ja Malist pärit noormees, kes aastakümneid Pariisis elanud ja kes nüüd tahab ajutise elamisloa alandavast taotlemisest vabaneda; näiteks siis abielludes oma sõbrannaga (neil puudub küll igasugune seksuaalne tõmme - nad on vaid väga head sõbrad) ning nelja aasta möödudes oleks võimalik täisväärtuslikuks kodanikuks saada. Neiust peategelane nõustubki aitama sõpra abieluga - ta isegi on pärit segaperekonnast ja lapsepõlvest saati kokku puutunud rassismi erinevate varjunditega. 


Ühesõnaga, segunevad õige mitmed teemad - lihtsalt naisena üleskasvamine multikultuurses ühiskonnas, sisserännanute probleem ja selle poliitiliselt lahendamise püüded nullindatel (romaan ilmus 2010), vasakpoolsus ja poliitiline aktiivsus (vaesed eesti lugejad), suurlinnakultuur, koguni II maailmasõja ja Alžeeria iseseisvussõja ja 1968. aasta tudengimässu järelkajad. Ja eks leiaks veel mõndagi.


Teksti vast parim osa on keelekasutus (õigemini selle vahendamine eesti keelde), mis on siis pigem kõnekeelne või vahel koguni tõelise sisekõne loogikaga - kui et siis enamvähem korrektne kirjakeel. Ja noh, see mõjub mõistetavalt.


Eks seda raamatut võiks oma provokatiivsuses võrrelda Pihelgase “Lõikejoonega" (kus on küll hoopis kogenuma naise maailm) või ka Tagaqi “Lõhkine hammas” (mis on küll hoopis mütoloogilisem) romaaniga. Või ka meelde tuletada Guerini “Visa hing” ja selleaegse prantsuse ühiskonna olukord. Ja eks taustal heliseb ka Guattari “Kolm ökoloogiat” utoopiad.


Kommentaare ei ole: