Seda teksti otsides arvasin millegipärast pea kindlalt, et see on avaldatud käesolevas raamatus. Kiiruga läbi lehitsedes selgus, et teps mitte. Lapates jäi hoopiski mulje justkui kajastuks siin iga Kivirähki romaani tahtmatud alged. Mõtlesin siis seda mõtteuidu kontrollida... ning ep ole nii mitte, mälu epic fail. Ehk leiab “Naisevõtus” natuke krativärki (lk 113-114), aga muidu ikka iseseisvad lood. Mõni tekst (nt “Killuke kosmosest”) on päris näidendlik või filmilik. Juttude tegelaste tungide ülepaisumine hakkab kui madu oma saba õgima.
Tekstide lugemine tuletas millegipärast meelde mängulised üheksakümnendad (oh, noorus), mil ei valitsenud praegune klassiühiskond – tavaelus võis eksperimenteerida ja improviseerida, olid olemas mingid ideaalid, polnud nii selget eristumist ja eristamist (ahjaa, erastamine oli hoopis). (Mida ma mäletan? Kui reaalne see on või on tegemist mingite soovkujutelmadega?) (Kivirähki parim raamat on ikka “Vanamehed seitsmendalt”, tõeline üheksakümnendate kirurgia.) “Pidusöök” on just selline tekst, mis tuletab meelde neid imetoredaid 80ndate lõpu ja 90ndate alguse toidukaupade vaheldusrikkust ja sellele mõni aeg hiljem järgnenud säravate supermarketite tulek, kust võis korraga osta nagu kõike (milline illusioon, kas pole? Kuhu kurat on kadunud Eesti väikesed õlletootjad?). Paljud raamatu tegelased on kui agulirahvas – maalt või slummist, äärealade friikide kokkupuude ja haakumatus tsentrumiga. Või siis – sõltumatus tsentrumist hoopiski.
bukahoolik
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar