Finally the man faced him. His face was scarred, and something that might have been a burn marred his jaw and left cheek. For all that, he looked young for a commander. 'Heed the lesson there, son.'
'What lesson?'
'Every decision you make can change the world. The best life is the one the gods don't notice. You want to live free, boy, live quietly.'
'I want to be a soldier. A hero.'
'You'll grow out of it.'
Nõnda räägivad proloogis veteran ja noormees. Ja sellest räägib laias plaanis ka Malazani seeria avaraamat: hoia pea madalal ning ela vaikselt. Ära tõmba tähelepanu, ära pälvi jumalate tähelepanu. Jumalad on väiklased, mänglevad, ükskõiksed. Sellest hoolimata satub üks noormees siiski jumalate tööriistaks, kuus nii mõnegi teise surelikuga.
Raamat on detailne ning ühtset peategelast otseselt pole. Korraga on liikvel kusagil tosin keskset tegelast, kes puutuvad kokku omakorda tosina teise väiksema kõrvaltegelasega. Kokku tuleb poolsada nime, keda kogu aeg meeles hoida ning kui esimesed paarsada lehekülge läbi saad, hakkavad need õnneks ise meelde jääma. Selles ongi sellise fantasy telliste edu võti, ma arvan... et sa suudad reaalselt neid tegelasi meelde jätta ning nad pole ühedimensioonilised mõõgavehklejad ja võlurid.
Sisust: Malazani impeeriumi valitseja koos kaaslasega on väidetavalt hukkunud ning tema asemel valitseb nüüd endine salamõrtsukate ühingu juht Laseen. Koos vana juhi kadumisega soovib ta lahti saada nonde järgijatest, vanast kaardiväest. Vanal imperaatoril oli palju poolehoidjaid ja mässu kartes üritab uus valitseja Laseen korraga vana kaardiväge mõrvata kui ka viimast vaba linna, Darujhistani vallutada. Aga kogu selle maise sõjapidamise ja kemnplemise kõrval liiguvad suuremad jõud: jumalad, jumalaks pürgijad ja olendid, kes on maa peal kõndinud sadu tuhandeid aastaid. Võim tõmbab võimu ligi ja nii koonduvad purustavad jõud kõik eelpool mainitud linna kokku, et määrata asjade seisu tasakaal. Igal tegelasel on väga pikk backstory, mis järgmistes osades laiendatud/selgitatud saab.
Raamatute taustal valitseb pidev sõda. Sõda armeede vahel, langevad linnad ja kaovad tsivilisatsioonid. Mandrid on leekides, õhk ise süttib. Erikson on hariduselt arheoloog ning eks selline aja tunnetus ning kaduvuse absoluutne tunnetus annavad ta teostele eepilise meki. Tegelased kannatavad, tohutult. Pooljumalad, kes kaotanud pea kõik inimlikud omadused, on muutunud küüniliseks nagu kõik liiga kaua elanud sõdurid: inimesed ei vääri päästmist, kuid mingi erand muudab nende päästmise lõpuks enam-vähem asja väärivaks. Omavahel sõdivad rassid ja hõimud, kuningriigid ja jumalad - mis mõttega? Lõputud intriigid ja mängud, ihad ja hirmud.
"GotM" on selles suhtes raske raamat, et see nõuab pidevalt su tähelepanu ja kui sa otsustad sellesse süveneda ja sukelduda, siis lähed nagu jõevooluga kaasa. Noorusaja Tolkienist mäletan, et see oli isiklikult just minu jaoks liiga poeetiline või "lilleline". Selline lihtne muinasjutt. Peale Malazani seeriat olen vast muu fantasy suhtes kibestunud, või on seeria lati lihtsalt kõrgeks seadnud.
Nõnda räägivad proloogis veteran ja noormees. Ja sellest räägib laias plaanis ka Malazani seeria avaraamat: hoia pea madalal ning ela vaikselt. Ära tõmba tähelepanu, ära pälvi jumalate tähelepanu. Jumalad on väiklased, mänglevad, ükskõiksed. Sellest hoolimata satub üks noormees siiski jumalate tööriistaks, kuus nii mõnegi teise surelikuga.
Raamat on detailne ning ühtset peategelast otseselt pole. Korraga on liikvel kusagil tosin keskset tegelast, kes puutuvad kokku omakorda tosina teise väiksema kõrvaltegelasega. Kokku tuleb poolsada nime, keda kogu aeg meeles hoida ning kui esimesed paarsada lehekülge läbi saad, hakkavad need õnneks ise meelde jääma. Selles ongi sellise fantasy telliste edu võti, ma arvan... et sa suudad reaalselt neid tegelasi meelde jätta ning nad pole ühedimensioonilised mõõgavehklejad ja võlurid.
Sisust: Malazani impeeriumi valitseja koos kaaslasega on väidetavalt hukkunud ning tema asemel valitseb nüüd endine salamõrtsukate ühingu juht Laseen. Koos vana juhi kadumisega soovib ta lahti saada nonde järgijatest, vanast kaardiväest. Vanal imperaatoril oli palju poolehoidjaid ja mässu kartes üritab uus valitseja Laseen korraga vana kaardiväge mõrvata kui ka viimast vaba linna, Darujhistani vallutada. Aga kogu selle maise sõjapidamise ja kemnplemise kõrval liiguvad suuremad jõud: jumalad, jumalaks pürgijad ja olendid, kes on maa peal kõndinud sadu tuhandeid aastaid. Võim tõmbab võimu ligi ja nii koonduvad purustavad jõud kõik eelpool mainitud linna kokku, et määrata asjade seisu tasakaal. Igal tegelasel on väga pikk backstory, mis järgmistes osades laiendatud/selgitatud saab.
Raamatute taustal valitseb pidev sõda. Sõda armeede vahel, langevad linnad ja kaovad tsivilisatsioonid. Mandrid on leekides, õhk ise süttib. Erikson on hariduselt arheoloog ning eks selline aja tunnetus ning kaduvuse absoluutne tunnetus annavad ta teostele eepilise meki. Tegelased kannatavad, tohutult. Pooljumalad, kes kaotanud pea kõik inimlikud omadused, on muutunud küüniliseks nagu kõik liiga kaua elanud sõdurid: inimesed ei vääri päästmist, kuid mingi erand muudab nende päästmise lõpuks enam-vähem asja väärivaks. Omavahel sõdivad rassid ja hõimud, kuningriigid ja jumalad - mis mõttega? Lõputud intriigid ja mängud, ihad ja hirmud.
"GotM" on selles suhtes raske raamat, et see nõuab pidevalt su tähelepanu ja kui sa otsustad sellesse süveneda ja sukelduda, siis lähed nagu jõevooluga kaasa. Noorusaja Tolkienist mäletan, et see oli isiklikult just minu jaoks liiga poeetiline või "lilleline". Selline lihtne muinasjutt. Peale Malazani seeriat olen vast muu fantasy suhtes kibestunud, või on seeria lati lihtsalt kõrgeks seadnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar