Lühijutud põhjustavad peavalu, aga mis siis ikka, ammu pole ulmet näppu sattunud. Lood järjestatud omamoodi kronoloogilises järjekorras – Bacigalupi määramatult kauges tulevikus, Reynolds ja Veskimees 21.-22. sajandi kosmosemöllus, Tänav ja Püttsepp üsna tänapäevas, Ruben pea sajanditaguses olustikus ning Kaas kuskil minevikulaadses fantaasiamaailmas.
Paolo Bacigalupi “Liiva ja räbu rahvas” - kui esmatutvus Bacigalupiga jäi mittemidagiütlevaks, siis käesolev lugu on vast kogumiku parim tekst. Algul paneb ehk verd tarretama, kuidas tuleviku inimolendid oma kehaliikmeid kohtlevad – biomorfide värk. Ühesõnaga, tulevikus söövad inimesed liiva ja räbu ning on niivõrd modifitseeritud, et saavad kasvatada ja tuunida oma kehaosi. Ühel hetkel avastavad prügimäel töötav trio koera. Jah, tõelise elusa koera – kes ei suuda end tuunidagi ning hoidku jumal, tunneb valu jms peale luude murdmist jne. Tuleb bioloog, kes talletab koera DNA ja edasine teda ei huvita – kes viitsib jamada sellise jäänukiga. Edasi avastavad räbukad, et koer on päris üllatav ja sotsiaalne eluvorm. Aga – rohkem ei räägi.
Nii värdjalikku teksti just iga päev ei loe, pea iga leheküljega tuleb kohandada oma inimlikkuse norme räburahvale vastavaks. Huvitav fantaasialend, algab kui igav tatt ja siis pöördub tagurpidi ja vildakaks. Selle loo lugemist võiks rahumeeli soovitada ulmekaugetele inimestele (kes pole samas sadistid) ja muidu koerasõpradele.
“Lisa oli ilus, lebades seal rannal, märg ja erutatud meie mängust vees. Lakkusin ta nahalt õliplekke, kui talt jäsemeid otsast lõikasin, muutes ta sama abituks kui beebi. Jaak mängis oma suupilli ja vaatas päikeseloojangut ja seda, kuidas ma Lisalt kõik üleliigse eemaldasin.” (lk 21)
Alastair Reynolds “Pandora laegas” - stseenid ühest abielust, ehk dialoogid palgamõrvari ja teadlase vahel sellest, et tuleb universumilõpp, kuna kunagi asuti kosmost kündma ja selle käigus saadi kätte tundmatu sidekeskjaam, mille abil avastati võimalus suhelda teiste universumite tsivilisatsioonidega, kes aitasid maalasi tehniliselt paremale järjele jõuda. Ainult et... üks hetk... hakkas juhtuma... järkjärgult teiste arenenud tsivilisatsioonidega... universumilõppe. Ehk siis sama värk ootab siinsetki universumit.
Siim Veskimees “Sõda kosmose rannavetes” - autori tekstiloomeks on kaks vaala, millel kirjutamine püsib. Üheks vaalaks on mehed, kes rõhutavad oma alfaisaseks olemist. Teiseks tehniline jutt, et anda tulevikuilmale usutavust / põhjendatust (eks Veskimees kirjutanud mõne artikligi sel teemal). Tegelaste võime hädaolukordade ajal pikalt tehniliste küsimuste üle filosofeerida on, noh, märkimisväärne. Ja mõjub lugemisel roiutavalt. Käesolev lugu jaguneb kaheks – esimeses pooles tekkis mul soov lugemine pooleli jätta, kõik see kosmosesodipodin pole mu nõrgamõistuslikule ajule kaasanokkiv. Aga kui Sri Lankal läks tegevuseks, muutus tekst loetavaks ja mingil moel huvitavakski (oleks peaaegu loo algust üle lugema hakanud, aga siis tuli midagi muud ette). Nagu ikka Veskimeesil kombeks, on siingi teksti kangelasel seksuaalset tegemist 16-aastase tüdrukuga. Ja ma juba naiivselt lootsin, et ehk seekord pääseb sellisest piinlikkusest, aga ei, viimastel lehekülgedel tuli ära nagu tellitult. (Või äkki on sel mingi seos Kuu Ordu olemusega?)
“Või ma ei tea, kuidas sina, aga ma ei hinda demokraatia-nimelist tsirkust, kus klounid valetamises võistlevad, et idiootidele antud tühjade lubaduste eest saada neljaks aastaks korruptsioonimandaat. Lisaks olen ma rassist, homofoob, ebakorrektse keelepruugiga huligaan ja primitiivne meesšovinistlik siga. Sa ei kujuta ette, millise mõnuga ma siin kõike seda olen, kusjuures siin ei paista see kedagi häirivat. Endale mulle meeldib mõelda, et ma olen mees, alfaisane, ja pean au sees väärtusi, mis homo sapiens'i toitumisahela tippu tõstsid.” (lk 49)
Maniakkide Tänav “Tolmunud soldatid” - Matt Barker meets huumor. Lõbus lühike lugu nanotehnoloogiast ja teaduse arendamisest, Üllari maailmapilt on mõnusalt otu. Puänt pole teab mis tappev, aga kujutluspilt mootorite põrinast ajab muigele.
Juhani Püttsepp “Sõnumid varjudeta maalt” - ei oska midagi arvata.
Aarne Ruben “Häire” - kahtlemata kogumiku eesti autoritest osavaim kirjutaja.
Marcus Kaas “Üks pühendunud mees” - kui mälu ei peta, siis autori väljendusoskus on kõvasti paranenud (veider, et kui eelmistel kordadel jäi see nii kõvasti hammaste vahele, siis seekord ei mingit vastavat emotsiooni). Selle asemel, et jaokaupa teksti tilgutada ühest kogumikust teise, võiks autor loo valmis kirjutada, seejärel raha koguda ja kasvõi omakirjastusliku raamatu välja anda. Või romaanivõistlusel osaleda vms. Jõuab ka toimetada teksti paremaks jne – ega see fantaasiavärk pole ühepäevaliblikas, mille jooksuga tuleb valmis saada.
Kogumiku parim niisiis Bacigalupi tekst, eesti autoritest Tänav. Kiiduväärt, et Täheajal teist korda järjest õnnestunud välimus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar