Raamat,
mille lugemist natuke pelgasin, sest tutvustustest oli silma jäänud,
et Anarres ja Urram ja erinevad riigikorrad ja ... kartsin
millegipärast, et on midagi kuiva ulmekastmes kapitalism vs
sotsialism analoogia sarnast, aga no mul oleks võinud ju autorisse
rohkem usku olla, Le Guin on ikka mitmekülgsem kui minu
pelgus. Eks sellest raamatust muidugi ole kirjutatud juba nõrkemisi - kõik need teadustööd, mida Raul Sulbi järelsõnas mainitakse, lisaks, aga mis siis, mina polnud veel lugenud (kui parafraseerida raamatut ennast).
Ideoloogiate ja riigikordade valguses pälvib kõige
rohkem tähelepanu too tolmune ja kõrbene ning kasin kuu-maailm
Anarres, mis on asustatud Odo õpetust au sees pidavate nn
anarhistide poolt. Raha, kapitalismi, riiki kui sellist nad ei
tunnista, kuid ometi on ühise hüve nimel töötamine normiks, seda
tänu sisemisele moraalikompassile või siis ka hoopis avalikule
hukkamõistule/heakskiidule. Liiasus on ekskrementaalne, solidaarsus
on au sees. Egoism, omastamine ja kasujahtimine on sõimusõnad.
Algusaegadel leiutati uue ühiskonna tarbeks suisa eraldi keel, mis
ei tunne näiteks mõistet „minu oma“ vaid ainult „asi, mida
mina kasutan“. Sama hägus on perekonna mõiste – eksisteerib
küll niinimetatud partnerlus, kuid kõik bioloogilise perekonna
liikmed jäävad (lapsed pärast teatavat vanust) pigem
indiviidideks, keda ühiskond (või siis moraalne kohusetunne)
vastavalt tööjaotussüsteemi vajadustele siia sinna pillutab.
Naiste ja meeste võrdsus ei ole mingi küsimuski oma
iseenesestmõistetavuses, töö ja seksuaalne vabadus on kõigile.
Kellelgi ei ole võimu teise üle vaid au sees on igaühe vaba tahe,
aga loomulikult jõutakse raamatu käigus ka küsimuseni, et kuidas
nende asjadega siis nüüdseks ikkagi tegelikult on, kas kusagil ei
ole ikkagi peidus võim ning kui vaba see vaba tahe siis ikkagi
on.
Anarreslased on nii-öelda revolutsionäärid, kes omal
ajal rändasid või saadeti välja looduse poolest külluslikult
kaksikplaneedilt Urraselt, mille ühiskonnad jätkasid oma
kapitalistlikke või totalitaarseid radu, asjad, mis Anarreslasest
Shevekis kutsuvad esile vastikust ja põlgust – kuidas võib üks
inimene teenida teist, kui kõik on võrdsed vennad ja õed; kuidas
võib olla kokku kuhjatud nii palju liiast luksust ja samas kõrval
olla neid, kes peavad end müüma elementaarsete tarviduste
rahuldamiseks; kuidas saab olla kõik ostetav ja müüdav, vaba tahe
allutatud rahale ja võimule jne.
Nõnda siis on ehk Anarres
see nii-öelda utoopia, mille nõrk koht on võib-olla teatav
stagnatsioon, konsolideerumine, mis muudab paratamatuks võimu
koondumise, kesksuse tekkimise ja takistused vabale initsiatiivile,
mis võiks ähvardada etteennustamata muutustega. Kuid nii mõneski
mõttes on Anarres ja Urram (ja Terra ja Hain) üksnes kontekst
Sheveki raskustele ja püüdlusile langetada ja teostada õigeid
valikuid lõppkokkuvõttes mitte ainult iseenda või Anarrese vaid
kõigi inimtsivilisatsioonide kontekstis. Sest vabaduse, vendluse,
võrdsuse ja jagamise ning ühise hüve printsiibid, mille järgi ta
on harjunud elama, mida ta enese sees ikka ja jälle üle katsub –
neid ei saa tõeliselt järgida jäädes ühe kogukonna piiridesse.
Eks ole ju ka Anarrest mürgitava võimuprobleemi üks allikaid
Urrami ja Anarrese vahelise informatsiooni liikumise pudelikael –
kontroll mille üle on paratamatult teatavat liiki võimu allikas,
adutagu seda või mitte.
Ah, jaa – Shevek on erakordse
andega füüsik, teadlane, kes uurides aega ja ruumi jõuab väga
lähedale suurele läbimurdele, kuid kelle erakordsus on ühtlasi ka
proovikiviks vaba initsiatiivi printsiibile – kuna tegemist on
nõnda spetsiifilise teadusvaldkonnaga leiab ta end oma arengus ühel
hetkel tupikust, sest Anarrese kogukonnas ei leidu kedagi, kes
suudaks tema teooriatega päriselt sammu pidada, ainus lootus
arengule on kontakt Urrami teadlastega, kuid see kontakt käib läbi
pudelikala, mille üle Shevek ise kontrolli ei oma ja üldsus ei pea
tema läbimurdelist tööd lõppkokkuvõttes eriti olulisekski –
milleks Anarrese ühiskonnale selline füüsikateooria, millega sel
praktikas miskit peale pole hakata, kuid milleks vajalikud kontaktid
Urramiga võivad hoopiski riskantseks kujuneda. Nõnda Seisab Shevek
valiku ees, kas on õigem iseennast maha salata, kuigi teisalt on
odolikele põhimõtetele mõeldes iga inimese õigus ja kohus teha
tööd, milles ta on hea või siis astuda drastiline ja ootamatu ning
pretsedenditu samm, mis lisaks füüsikale võimaldaks teha veel
midagi, taasluua kontakte eri maailmade vahel, midagi, mis resoneerub
jagamise ja ühishuve printsiipidega laiemalt ning kõhutundele
tuginedes on see midagi sellist, mida ühiskond stagneerumise
pöördumiseks vajab...
Nõnda siis asub Shevek pikale
teekonnale, hukkamõistetuna paljude poolt. Kuid jõudnud suure
läbimurde künnisele teaduses, jääb lahendada veel äraostmise
lõks, millesse ta pealtnäha ülimalt külalislahkel Urramil
tahtmatult langeb. Tema suurt läbimurret oodatakse vaid selleks, et
sellest sõjalist ja majanduslikku kasu lõigata – midagi, mis
Shevekit vastikusest iiveldama ajab. Ja vähe sellest, seda ootust
peetakse ülimalt õigustatuks, sest kas ei võlgne siis Shevek seda
oma külalislahketele võõrustajatele? Mida siis teha suure
teadusliku läbimurdega, mis võib olla nii õnnistuseks kui ka
külvata ebavõrdsust ja hävingut, kuidas saavutada jagamine ja
panustamine ühisesse hüvesse olukorras, kus ümbritsevad on valmis
esimesel võimalusel kõigesse vähegi hinnalisse oma isiklikud
küüned sisse lööma?
Mõnes mõttes on kõigi nende
ideoloogiate ja ühiskonnakorralduste keskmeks ja juurikaks võimu
küsimus – kuidas teha nii, et võim jääks täielikult igale
inimesele tema enda üle, vältida olukorda, kus kellelgi on võim
teiste üle või vähemalt teha nii, et kõigil oleks võrdselt võimu
üksteise üle või kas see on üldse võimalik? Ja mis on üldse
võimu olemus – alustuseks ju saab ainult inimene ise teha tegusid,
panna oma käed ja jalad liikuma, kuidas saab siis ta selles mitte
vaba olla? Kuid ometi loovad ühiskondlikud struktuurid mittevabaduse
– nii hierarhilisus, sõjaväeline kord kui ka voli otsustada info
liikumise ja tunnustuse üle. Ning sealjuures ei maksa unustada
iroonilist aspekti, et ka Shevek ise omab kummalist karismaatilist ja
hiljem ka päritoluga seotud võimu, mida ta ise pikka aega ei adu –
inimesed jäävad millegipärast kuulama, kui ta räägib,
milleigpärast tabavad nad end soovimas tema heakskiitu. Kas sellist
võimu saab ja tohib eirata?
Tegelikult sai nüüd halvasti,
et alustuseks nii palju ikkagi neist ideoloogiatest ja riigikordadest
rääkisin. Põhjus, miks „Ilmajäetud“ ei osutunud nii kuivaks
ja raskeks kui kartsin seisneb ju ikkagi selles, et samavõrra on see
Sheveki kui indiviidi moraalse arengu lugu. Inimene, kel on eriline
anne ja kes seetõttu seisab paratamatult alati teistest pisut
eraldi, tema tõdemus, et inimene ongi lõppkokkuvõttes ikkagi alati
üksi ja see, mis meid kõige tugevamini ühendab on jagatud
kannatus, et kannatus tuleb läbi kannatada, ainult nii jõuab
sellest teisele poole välja ning et anarhia tähendab pidevat
revolutsiooni, mille vaenlaseks on rahulik mugavus. Lisaks tema
nägemus ajast ning aja mõiste sidumine mõistusega, aja olemuse
taipamisest tulev moraalne vastutus nii mineviku, oleviku kui
tuleviku perspektiivis, mitte ainult käesoleva hetke
valguses.
Lisaks veel sellised inimlikud ja aktuaalsed
probleemid nagu töö, pereelu ja kutsumuse ühitamine –
ühiskonnas, kus perena koos püsimine ei ole norm ning sattumine
tööle erinevatesse planeedi piirkondadesse on pigem igapäev, kuid
ometigi leiab Shevek tõelise rahulduse alles püsivas partnerluses,
teise inimese sügavuti tundma õppimises ning naudib oma lastega
koos viibimist ja teisalt, sellest kõigest hoolimata peab ta
lahkuma, et järgida oma kutsumust, kuid ka selle lahkumise läbi
taipab ta taaskord midagi – tagasipöördumise vajadust.
Kuhugi
ei ole kadunud ka Le Guini pisut unenäolised ja ebamaised (haha,
ulmeliste planeetide puhul muidugi iseenesestmõistetav) kirjeldused,
mida aeg-ajalt kohtab, isegi kui see lugu ei ole niivõrd maagiline
ja poeetiline nagu Meremaa võluri sari.
Ja üks asi, mis
tänapäevases kontekstis eriti hästi resoneerub on
keskkonnasäästlikkuse teema – Anarresel muidugi
iseenesestmõistetavalt, sest alustuseks on kõik ülemäärane ja
mittefunktsionaalne nii ehk naa ekskrement (kuigi, ka see pole vaba
probleemidest – nii tippfüüsiku teadustöö kui ka
kunstivaldkondade vähegi ebatraditsioonilisemad ja murdelisemad
saavutused jäävad nõnda vaeslasteks), loodusest tohib võtta vaid
nii palju, kui tõepoolest vaja; kuid ka Urramil on, sedapuhku
riikliku kontrolli läbi, põhimõte, et elukeskkonda tuleb hoida;
ning muu hulgas mainitakse ära ka Terra kurb saatus, mis on inimeste
poolt nii ära kasutatud ja laastatud, et elukeskkonnana on see
lohutu ja hale vare, millel inimasustus on püsinud ainult tänu
hainlaste lahkele abikäele. Lisaks muidugi naiste õiguste küsimus
– Urrami maailmas on teadus- ja töömaailm (vähemalt
kõrgkihtides) puhtalt meeste pärusmaa, sest ega naise aju ju
selleks sobigi, samas kui Anarresel sobivad jälle inimeste ajud
kõikvõimalikeks asjadeks soost olenemata.
Ühesõnaga,
mõnusalt mitmekihiline ja kompleksne mõtteaine nii mitmelgi
olulisel teemal, samas jõudmata päris ideaalini (no mõni ime, kui
see ideaalse maailmakorra välja mõtlemine nii lihtne oleks, siis
oleks ehk ammu juba tehtud), kuid pakkudes välja aja tsüklilisuse
kui paratamatuse, muutumise kui püsiva. Ehk võib pideva
revolutsiooni ideest tuletada, et hea maailmakord ei saagi olla
puhtalt idee või süsteem vaid peab olema pidev teadlik valik. Samas
on see siiski piisavalt mõtisklev ja selles mõttes raskepärane
tekst, et meelelahutuse korras korduslugemise rubriiki siiski vist ei
lahterdu.
Shevek toetas käed aknalauale, vaadates väljas olevasse pimedusse läbi hämarate peegelduste klaasil. Viimaks lausus ta: «Hull jutt, Dap.»«Ei, vennas, ma olen täie mõistuse juures. See, mis inimesed hulluks ajab, on püüd elada väljaspool reaalsust. Reaalsus on kohutav. See võib su tappa. Kui piisavalt aega anda, tapab see su kindlasti. Reaalsus on valu – nii sa ütlesid! Kuid hoopis valed ja reaalsuse moonutamine ajavad su hulluks. Need on valed, mis panevad su tahtma ennast tappa.»Shevek pöördus ümber, et talle otsa vaadata. «Aga sa ei saa ju valitsusest tõsiselt rääkida!»«Tomari «Definitsioonid»: «Valitsus: võimu seaduslik kasutamine võimu säilitamiseks ja laiendamiseks.» Asenda «seaduslik» sõnaga «harjumuspärane» – ja sa saad Sabuli ja juhtnööride sündikaadi ja TJK [tööjaotus komitee vms].»«TJK!»«Praeguseks on TJK muutunud põhiliselt arhistlikuks bürokraatiaks.» (lk 160)
Takver ei puhkenud naerma; ta tõi kuuldavale naeruniitsatuse, nagu oleks see haiget teinud. Shevek püüdis selgelt tema nägu näha. Tüdruku tumeda pea taga oli taevas raske ja puhas.«Mis siis naudingul viga on, Takver? Miks sa ei taha seda?»«Midagi pole viga. Ja ma tahan seda. Ainult et ma ei vaja seda. Ja kui ma võtan seda, mida ei vaja, siis ei saa kunagi seda, mida vajan.»«Mida sa vajad?»Tüdruk vaatas maha, kratsides küünega kaljut. Ta ei öelnud midagi. Ta kummardus ettepoole, et noppida kuuokka oksake, kuid ei teinud seda, ainult puudutas, kompides karvast vart ja habrast lehte. Shevek nägi tema liigutuste jäikusest, et ta püüab kõigest jõust maha suruda või ohjeldada emotsioonide tormi, nii et ei suuda rääkida. «Ma vajan sidet,» ütles ta. «Tõelist. Keha ja hing ja kõik eluaastad. Mitte midagi rohkem. Mitte midagi vähem.» (lk 173)
Polnud kedagi süüdistada. See oli kõige hullem. Takverit vajati, teda vajati võitluses nälja vastu – tema enda, Sheveki, Sadiki nälja vastu. Ühiskond ei ole nende vastu. See on nende poolt, nendega koos: ühiskond ongi nemad.Kuid ta oli loobunud oma raamatust, oma armastusest, oma lapsest. Kui palju võib ühelt mehelt loobumist nõuda?«Põrgu!» ütles ta valjusti. Pravi keel polnud vandumiseks kuigi hea. Nii raske on vanduda, kui seks ei ole rõve ja jumalateotust pole olemas. (lk 245)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar