17 mai, 2019

R. F. Kuang – The Poppy War (2018)


Raamat algab kui tüüpiline bildungsroman-fantasy ehk siis sellega, kuidas kangelanna üles kasvab – nirudest oludest hoolimata (Rin on orvuks õige kurjas peres; eks ta päritoluküsimus hakkab raamatu teises pooles olulist rolli mängima) võitleb noor neiu endale õiguse õppida eliitkoolis (tugevaks tõukeks on soovimatus abielluda kohaliku külakaupmehega, mis oleks õige tulus ta kasuperele) – et saada keisririigi eliitvõitlejaks. Ja et romaanist ikka asja saaks, siis sinna ülimasse kooli vastu võetaksegi (noh, nagu Hiinas ajalooliselt kombeks, toimuvad siingi üleriiklikud eksamid).

Muidugi, sõjakool pole mingi Hogwartsi tilulilu, seal peab Rin end uuesti tõestama hakkama – sest ta on mats kuskilt kaugest provintsist ning lisaks kaasõpilastele ei meeldi neiu ka enamikele õppejõududest; pähetuupimisest pole enam kasu, nüüd tuleb ajusid kasutada. Konflikte tekib ja mitte vähe. Aga patriotism, eksole (ja soov kokkulepe-abielust pääseda).

Ent viimases hädas ta siiski leiab endale mentori (see on üldse tingimuseks, et koolis peale esimese aasta valikusõela saaks edasi õppida) ning veider (keelatud mõnuainete sõltlasest) meister Jiang hakkab talle kummaliste meetodite kaudu tutvustama hoopis iidseid õpetusi – muuhulgas ka jumalatega suhtlemist (millele eelneb päris tore arutelu jumala olemuse teemadel). Vaikselt leiab Rin kooliski oma koha (seda eriti peale jõhkrat taplust kursakaaslasega), ning tal õnnestub esimesel puhkusenädalal näha Impeeriumi valitsejannatki!

„Youth, Rin thought, was an amplification of beauty. It was a filter; it could mask what one was lacking, enhance even the most average features. But beauty without youth was dangerous. The Empress’s beauty did not require the soft fullness of young lips, the rosy red of young cheeks, the tenderness of young skin. This beauty cut deep, like a sharpened crystal. This beauty was immortal.“ (lk 179)

Taustal on aga pidev pingeline poliitiline olukord ning kolmandal õppeaastal saab vana konflikt naabruses asuva agressiivse saareriigi Mugeniga (jajah, paralleelid Hiina ja Jaapani ajalooga) uue jõu sisse (kooli mõte ongi koolitada eliiti Mugeni vastu võitlemiseks – üks sõda ei jää teiseta). Ja sellega muutub üsna järsult kogu romaani tonaalsus – senise arenguromaani asemele asub brutaalne sõjaromaan, kus üksteisest toituvad idamaine kavalus (sõjakoolis jumaldatav Sun Zi!) ja äärmine julmus. Õpilased suunatakse (või lähevad tagasi) eri sõjaisandate käsutusse.

Impeeriumi üha hullem allajäämine tekitab neius tunde, et polegi muud väljapääsu kui jumalate appikutsumine vaenlase tagasipaiskumiseks – ehk siis vastu astuda oma mentori kindlale soovitusele sellele üldse mitte mõeldagi. Peale üht ränka lahingut saadetakse Rin tava-armeed segamast ära – nüüd on tema teenistuskohaks nö eraldamismärkideta sõjasalk, ehk kõiksugu ebardid ja veidrikud, kelle peamiseks tööks imperaatori tarvis atentaatide korraldamine. Need mehed ja naised leiavad kasutust senikaua, kuni nad ülesande täitmisel hukkuvad või siis suletakse lõplikul sassiminekul eriti salajasse ja kindlasse vanglasse. Rin avastab, et pea kõik neist on ühel või teisel moel mõne jumalaga seotud, ja nende kaasabil sooritatakse hulle tegusid (ja minnakse üha enam sassi).

„They regarded each other in silence for a moment. He was hidden in the shadow of the door. Rin couldn’t see the expression on his face. She was glad of that. She couldn’t face him right now. She couldn’t look at him without seeing his face burning, breaking under her hands, dissolving into a pulpy mess of flesh and gore and sinew.
All thoughts of Nezha had been pushed out of her mind. How could that possibly matter right now?
She had just killed Altan.
What was that supposed to mean? What did it say that the chimei had thought she wouldn’t be able to kill Altan, and that she had killed him anyway?
If she could do this, what couldn’t she do?
Who couldn’t she kill?“ (lk 368)
(Tor.com on peatüki täispikkuses avaldanud, kus siis saab vähe täpsemalt aru, kes need Nezha ja Altan on.)

Jumala appikutsumine maapealsete hädade lahendamiseks (erandiks siis see eraldusmärkideta riiklike mõrvarite kamp) on midagi sellist, millele on eelistatud kasvõi oma rahva orjastamist (teose üheks kõrvalliiniks Speeri saare rahva lugu – selle valitsejanna andis konfliktis Impeeriumiga oma rahva nö sõjaorjadeks, seeasemel et kutsuda Fööniksi nimelist jumalat appi) – see oleks hüper-Pyrrhose võit. Nojah, Rin siiski ei suuda sellist fantasy-tuumasõda vältida; aga mil viisil selleni jõutakse, ei hakka muidugi paljastama.

„Then the bodies began to float toward them.
Rin was paralyzed, stricken with an irrational fear that the bodies might be the enemy, that they would rise out of the water and attack them.
Their boat stopped moving completely. They were surrounded by corpses. Soldiers. Civilians. Men. Women. Children. They were uniformly bloated and discolored. Some of their faces were disfigured  slashed apart. Others simply blank, resigned, bobbing listlessly in the crimson water as if they had never been living, breathing, bodies.“ (lk 412)

Romaani muljetavaldav hävingukirjeldus … peale seda justkui ei ootakski, et tegevus võiks veel jätkuda. Kuid tõepoolest, Rinil tuleb (arvatavasti) edaspidi õiendada arveid nii sõja põhjustajate kui ka nende õudustega, millel ta aitas Maa peale pääseda. Loodetavasti pole siis enam nii mastaapset julmust kohata kui selle romaani teatud kohtades.

Mitmel puhul on räägitud, et siin romaanis on justkui taasesitatud Hiina-Jaapani 1930. aastate sõda (nö tõelist Teise maailmasõja algust) – eks autor olegi selle teemaga teaduslikult tegelenud. Hiinalik inimkasutus … on midagi sellist, mida väikse rahva esindajana on päris raske tajuda. Ja muidugi oopium, mis juba avalehekülgedel on oluline kõrvaltegelane – polegi vist varem niisugust narkootilist fantasyt lugenud. Huvitav oleks kuulda, kuidas sinoloogid seda romaani tõlgendaksid.

„Altan was a commander who would burn down the world to destroy his enemy.
This should have bothered her. Three years ago, if she had known what she knew about Altan now, she would have run in the opposite direction.
But now, she had seen and suffered too much. The Empire didn’t need someone reasonable. It needed someome mad enough to try to save it.“ (lk 448)

Rini naiseks olemine rõõmud leiavad koolis õige jõhkra lahenduse, huvitav, kas järgmises raamatus on sellele, ee, eripärale rohkem tähelepanu pööratud. Ega ei saa öelda, et autor oleks just palju karaktereid loonud, vaid peategelane ongi selline … meeldejääv näide (nojah, tagasi bildungsromani, eksole). Ja eks ole märgiline seegi, et dialoogid pole Joe Abercrombie või Marlon Jamesi laadi killupanemise meistrivõistlused, vaid ongi … üpris tõsised (muidugi, iseasi, kui üksüheselt saab fantasy eluolu ümber transportida lugeja argipäeva). (Muidugi, Kuangi oleks veidi keeruline võrrelda sõnaosavuses kogenud Abercrombie või Jamesiga.)

Ühesõnaga, huvitav ja jõuline debüüt; aga kõigile kindlasti ei soovitaks lugeda.

Kommentaare ei ole: