Algul ei saa vedama, pärast pidama … triloogia teine osa on nagu ikka sellistel puhkudel: natuke lootust ja palju ebaõnnestumisi ehk siis sõnnikut tulevikuks. Kui “Godkiller” oli nelja tegelase tõeline quest ehk siis rännak Blenradenisse oma küsimustele lahenduse leidmiseks, siis see osa on palju staatilisem - vaid surnuks peetav Kissen seikleb erinevates maanurkades … ja avastab, et Middreni kuningriiki ähvardab hoopis hullem oht kui kuningas Arreni transformatsioon jumalikkuse suunas.
Aga teised kolm tegelast - Elogast, Inara, Skediceth - on Middreni nö vaimses pealinnas Lesscias, mis ei taha kuidagi ühineda Arreni üha hullemaks muutumise ja jumalate hävitamisega (tõsi küll, nüüd siis hoopis algamas Arreni jumalaks saamine). Kolmik on kindel Kisseni hukkumises, kui see kukkus kahevõitluses jumal Hsethiga Blenradenis merre (seda küll siis merejumala rüppe, kellel on Kisseniga oma suhe); Elogast peab nüüd oma kohuseks astuda vastu oma endise armsama, tema reetnud kuningas Arreni vastu. Selleks on vaja ühendada Lesscia mässulised ja sealse valitseja vägi ühise juhtimise alla … enne kui Arreni sõjavägi saabub linna lõplikult üle võtma. Elogastil õnnestubki võita mõlema poole usaldus ning valmistada linna kuninga tõrjumiseks (tema ülesandeks oleks küll Arreni tapmine ja seeläbi arvatav hukkumine).
Aga siis on Inara, kes avastab tasapisi, et ta päritolu pole vaid ülikusoost, ning tal on võime suhelda jumalatega ja neid oma tahtega mõjutada. Ning tema ühendus Skedicethiga, eks sellel paistab olevat nüüd oma põhjendus. Elogast tahab säästa neidu sellest mässust, aga Inara mässib end ikka sisse, kui hakkab koos Kisseni sõbra selja taga uurima linna arhiivi varjatud riiuleid - ja see äratab üles herilasepesa.
Ent jah, Kissen on siis ainuke, kes teeb suure retke Taliciasse ja tagasi ning näeb asju, mida ei tohi näha, kohtab inimesi, keda ei soovi kohata … või kes pidanuks surnud olema. Jumalatapja peab suhtlema jumalatega ning nende sõnum on enam kui hoiatav (ja segadust tekitav). Middren on ohus.
Kui romaani esimeses pooles lakutakse haavu, siis teine pool kisub tempo vägagi üles ja pakub erinevaid üllatusi. Ja nagu ikka, triloogia teine osa peab süvendama lootusetust (no kui triloogia ikka piirdub lubatud kolme raamatuga, teame neid … menuraamatuid). Kui ma nüüd ei eksi, siis esmakordselt saab Arreni vaatenurgaga peatükke lugeda - seda küll romaani esimeses pooles.
Igati mõnus lugemine, pole küll sünkmorn või hopepunk, justkui klassikaline fantaasia, aga igati katkiste tegelastega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar