Steven Erikson "Toll the Hounds" (2009)

   Tegu mu lemmikraamatuga seeriast. Selles on palju vanu tegelasi, mu lemmiktegevuskoht ja paljud lahtijäetud otsad seotakse kokku. Tahaks nagu rohkem öelda, aga siis kisub spoileritesse ja kirjastiil on veel ikka sama. Tegelt on mul mulje, et  Erikson on enda isiksuse raamatusse kirjutanud: terve seeria on nagu memuaaride vormis ja seda kõike jutustab justkui üks bard... Raamatus tsiteeritakse tihti ühe bardi loomingut ja selles osas on tal ka väike, kandev roll (muidugi jumalanna armukesena). Järgmiseks seerias on "Dust of Dreams", siis "Stonewielder", "Crippled God" ja "Orb, Sceptre, Throne". Lõpp paistab. Siin said otsa mõne legendaarse tegelaskuju eluteed - mõni traagilisem, kui teine - ja sünnivad jumalad. Panteonisse lisandus Redeemer/Lunastaja, kes on nii erinev eelnevatest jumalustest. Ses mõttes, et tolle brutaalse maailma jumalad on isekad, julmad ja jõhkrad... vahel looma kujul. Aga uue ajastu jumal on kõhklev, kõigile andestav ja ei mõista kedagi hukka. Muidugi ei mõista keegi, kuidas selline jumal üldse eksisteerida suudab: võtta enda õlule teiste kuriteod ja koormad, kõhklematult ja armastusega.
   Igatahes on selles kiirem tempo ja tuttavad tegelased. Tihti oli probleem selles, nagu "Midnight Tides", et alustati uut tegevusliini ja lampi pidid harjuma uue maailmaga, kuskohas vanagi polnud veel päriselt selge. Siin hakkavad aga päheõpitud ajalood ja tegelased end ära tasuma. Kui see telliseid meenutava seeria end kuidagi intellektuaalselt või emotsionaalselt ära ei tasuks, siis ei viitsiks väga süveneda ju kah.