Kolmeleheküljeline lugu neiust, kes peab mesilasi ja kes igal ööl sureb ning ärkab hommikul uuesti ellu. Aga et mesilasi tuleb austada, siis tuleb neile teatada vana omaniku surmast ja uue omaniku nimest - või muidu nad lendavad minema. Nii siis ellu ärganud neiu teatab iga mesilastaru juures surmast ja seejärel tutvustab end. Ja siis jätkab aiatöödega - ta kasvatab mesilastele lilli, sest noh, iga öö surija ei vaja ellujäämiseks mingeid juurvilju, küll aga on mõnus juua meega teed.
Lühike atmosfäärilugu, kus võib mõtiskleda selle kallal, et miks see neiu õieti sureb, käib mõned tunnid allilmas ja ärkab siis uuesti ellu. Võibolla on sel mingi folkloorne tagapõhi, aga mul pole aimugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar