T. Kingfisher - The Dryad's Shoe (Jackalope Wives and Other Stories, 2017)

 

Tore töötlus Tuhkatriinu muinasjutust - ainult et Tuhkatriinu osatäitja huvitub rohkem aiatööst kui et oleks mingi võluolendi (antud juhul drüaad) manipuleeritav. Sest tolle lubatud printsi abikaasana ta arvatavalt ei saaks oma käsi mullaseks teha ja vaevalt et prints jagaks tema kirge taimekasvatuse asjus.

Aga teda ei jäeta rahule ning püütakse printsi igale ballile kohale toimetada - kõik need ilusad riided ja jalanõud (Tuhkatriinul on küll õige matsakas jalg) ja puha. Ja tõepoolest, igal ballil on Tuhkatriinu kasuema ja kasuõdede meelepahaks üks salapärane ja vaimustavalt riietatud neiu, kes printsi hullutab … ja Tuhkatriinu on selle tulemusega igati rahul - sest nagu selgub, on Tuhkatriinu (kui teda ikka võib nii kutsuda) iga balli algul andnud riided ja jalanõud lossi ühele toatüdrukule.

Kuid peale kolmandat balli on printsi valdusse jäänud selle tundmatu tantsija king ning prints koos saatkonnaga hakkavad läbi kammima kohalikku abielueas naisterahvaid, et nii välja selgitada selle kinga kandja (ja printsi lummaja). King on küll parajalt suur ning seetõttu ühelegi peenele neiule mittesobilik, kuid viimaks jõuab prints Tuhkatriinu koju ning neiul on vesi ahjus - selge, et king sobib perfektselt just tema jalaga (kuidas küll toatüdruk sellega tantsitud sai …), kuid tal pole mingit soovi printsiga abiellumiseks.

Nagu näha, mõnusalt äraspidine tõlgendus ühest tuntuimast muinasjutust. Võõrasema ja kasuõed pole siin tingimata ülbed ja nõmedad, Tuhkatriinuks peetav neiu on kah rohkem friik oma aiandusega. Ja no miks teda nii ägedalt printsile peale surutakse; ehk see drüaad pole just kõige tervemõistuslikum.