Otsene järg tekstile “Jackalope Wives”, aga lugu on midagi muud. Kui järele mõelda, võinuks ka auhinnatud avalugu hinnata näiteks kuue punktiga, aga eks selle kogumiku laadiga polnud veel esimese loo puhul ühisele lainele saanud.
Niisiis, vanaema Harken avastab ühel päeval, et keegi varastab ta aiast tomateid (ja kõrbes tomatite kasvatamine on üks paras vaev). Peale mitut ebaõnnestunud varitsusööd (ta jääb kõigest hoolimata magama ning seejärel avastab järjekordse tomatiröövi) tabab vanaema veidra olendi - kohalelennanud laulurästast naiseks moondunud humanoidi, kes varastab neid tomateid oma orjastajale. Vanaema pakub talle orjusest vabastamist, kuid rästanaine palub vanaemal end sellesse mitte segada.
Muidugi vanaema ei hooli sellest palvest ning asub rästanaise jälgi otsima; viimaks saab vihje ühelt rongijumalalt, kus võiks asuda see koht, kus kolm dimensiooni kokku puutuvad. Teel rästanaiseni kohtab vanaema koioti ja suure ning rästanaise leiab ta kõrbesse peitunud külmajumala juurest.
Vast huvitavaim mõte on see rongijumalate teema - niipalju kui olen Charles de Linti lugenud, siis tema tekstides pole kohanud sellist artefaktijumalat. Ja mis veider leping küll peaks olema rongi- ja kõrbejumalate vahel, et need ikkagi suudavad kõigest hoolimata koos eksisteerida. Seda seeriat võiks edasi lugeda, kuivõrd vanaemaga liitus nüüd uus õpilane ja puha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar