Kogumiku neljas tekst, ja jällegi on mehest minategelane, huvitav, et autor niipalju püüab käsitleda meeste vaatepunkte. Kui eelmised kaks lugu olid omal moel väga meeldejääva puändiga, siis seekordne lühem lugu kulgeb õige tasaselt ja stabiilselt ning puändilaksu siin õieti pole.
Suveõhtul tulevad mees ja naine kohtingult ning nüüd on käes lahkumishetk. Mees arutleb endamisi, mida ta ütlema peaks, kas tal on naise suhtes mingi otsus tekkinud. Terve õhtu pole nad õieti rääkinud ja mida nüüd öelda. Naine ulatab talle niidiotsa.
Ja mis siis lahti haruneb. Et jah, igati kujundlik tekst, aga mu jaoks jäi see võrdluses eelnevate tekstidega liialt lihtsaks või väheütlevaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar