Lugu siis pensionärist, kes tütre nõudmisel on sunnitud vahetama elukohta - senise viienda korruse asemel on nüüd igati korralik esimese korruse korter, mis olevat tütre järgi vanainimesele sobilikum. Aga mis on esimene korrus viienda korruse kõrval!
Siit sa ei lennuta paberlinnukesi või muid olendeid alla! Päikestki on palju vähem. Ehk siis nagu kõlab jutu avalõik:
“Ma olin alati teadnud, et minu puhul oli oht muutuda vanaduses selliseks naiseks, kes kõnnib mööda linnatänavaid ja röögib omaette vihaselt ning virutab käekotiga vastu laternaposte, et leida väljapääsu endasse kogunenud ängistusest. Nüüd oli see hetk käes.” (lk 67)
Tekst ei jõua emotsionaalselt “Kaotatud sõrmede” või “Meie aed” kanti, aga eks seda ongi keeruline oodata. Eks see on jälle tugevalt puändikeskne tekst ning ega suurt muud siin avaldugi (seda siis minu jaoks), lugu saab selge lahenduse (erinevalt siis mainitud tipplugudest).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar