Peast veidi segi arhitekt avastab, et iseenesest on võimalik leida klassikalisest kunstist kõiksugu vabandusi, et luua tellijate nõudmistele vastavat arhitektuurilisi käkke. Selleks peab lihtsalt kunsti jaoks silma olema.
Tundub, et see on alles esimene kord, kui olen lugenud Raudi täiskasvanutele kirjutatud proosat. Kui lastejutud (koos illustratsioonidega) mahuvad üldiselt 2-3 leheküljele, siis siin muidugi hoopis pikem teemasse süvenemine, ülesehitus ja viimaks lahenduseni jõudmine.
Eks muidugi mehest peategelase vaade naistele paneb veidi kukalt kratsima (oh, need T. Kingfisheri hõrgud kirjeldused naisekehast) - aga noh, kui leppida sellega, et tegu polegi just kõige mõistlikuma tegelasega, siis muidugi iseloomustab tegelasi ennastki selline kvaliteedi hinnang.
“Elena vastu oli loodus olnud erakordselt helde: ta oli loodud justkui sellest samast marmortükist, millest Michelangelo vormis omal ajal Taaveti, ning tõepoolest veatu oma kahvatu naha, kergelt lokkis kiharate ja väikese lohuga lõual. Kõik tema välimuses näis olevat hoolega mõõdetud tasakaalus: nina pikkus oli kooskõlas juuste värviga (need olid tal meekarva), puusade laius harmoniseerus randmete ümbermõõduga ja halliseguste silmade udune pilk, mis mõjus veidi sedamoodi, nagu oleks ta pilves, sobis kokku harjumusega pingehetkedel alahuult hammustada. Tõtt-öelda olin ta pärast üsnagi arust ära.” (lk 12)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar