Omamoodi läbilõige lahkumineku või leina protsessist - seda aga surnu poolt, kes siis muudkui kirjutab üha uusi ja uusi Seda Kõige Viimast Kirja. Eks emotsioonid muutuvad, paatoslik hüvastijätt muutub väiklaseks kättemaksuks ja seejärel lömitavaks andestuse palumiseks.
Eks see tekst võinuks olla pikemgi, et enam selgust saada, miks näiteks vahel lahkunu kahetseb, et oli ebaõiglane jms. Muidugi, see kõik on lahkunud mehe vaatepunktist (ja kui usaldusväärne see õieti olla saab?), elusa naise kogemusest pole ridagi (miks peakski?). Aga jah, see emotsioonide virvarr, mis siin avaldub - ühelt poolt oleks see pigem sarnane kellegi mahajäetu emotsioonidele, kes siis ühel hetkel püüab juhtunuga leppida, siis aga püüab mahajätjat omalt poolt maha teha ning seejärel lepitust otsida jne. Kuid tegelikult siis hoopis elust lahkunu järelehüüe oma elusale abikaasale. Huvitavalt nihkes värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar