Lugu vanemast naisest, kes sõbrannaga töötab polikliiniku garderoobis - millised erinevad inimesed seal küll käivad. Tema eriliseks huviks on vaadata üleriiete taskutesse; mitte et ta sealt midagi näppaks, lihtsalt huvitav teada saada, mida inimesed kaasas kannavad, mida see nende kohta öelda võiks. Igasuguseid asju.
Aga siis jäi talle silma üks lesestunud mees, kes hakkas nüüd polikliinikus ravivõimlemist tegema. Ja tundus, et temagi jäi mehele silma. Kuid mehe taskud olid alati tühjad, ainult jope lõhnas sigaretisuitsu ja veel millegi järele. Kuidas küll saada vanahärraga jutule, enne kui tal ravivõimlemise seansid lõppevad?
Tekst pole just erilise puändiga (mida nagu ootaks selle autori puhul), pigem on see protsess kui juhtum. Kuidas üks … selline vanainimene olla võib, mis võib toimuda niisuguse igapäevase mutri sees ja taga. Noh, omaette maailm, nagu vast meie kõigi puhul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar