Lugu siis sellest, kui oluline on jõuluõhtu mõndadele laiendatud perekondadele. Ühe sellise suguseltsi matroon on vanaema, kes neid igal aastal korraldab; ettevalmistused selleks algavad juba suvel - mida lauale panemiseks õieti koguda ja sisse teha, kust saada korralikke pohli ja muid aiasaaduseid.
See on siis nähtud läbi matrooni abikaasa silmade, kes on aastakümneid neid jõuluõhtuid kaasa teinud - vahepeal on tütred suureks kasvanud, neil on oma pered, aga ikka kogunetakse vanavanemate juures. Ja noh, ega siis sellised kogunemised kulge hardas üksmeeles, ikka on erinevaid emotsioone ja probleeme.
Kuid vanaisal on nende õhtutega ka oma mure - kas ta ikka mäletab neid õigeid sõnu, mida öelda. Ja seekord on ühel tütrel uus kaaslane: näitleja. Kes kindlasti on väga hea esineja, ta on ju ometi näitleja. Tema ees ei taha vanaisa kuidagi häbisse jääda.
Ühesõnaga, eluline olukord, mida paljud suurpered (kui nad ikka omavahel suhtlevad) on ikka ja jälle kogenud. Eks tekstil ole ka oma puänt, aga see pole just kõige üllatavam, rohkem eladki kaasa sellele jõuluõhtu kogemisele - kõik peaks kindlasti olema ideaalne (kasvõi laste pärast), aga välja kukub ikka nii nagu alati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar