Lugu siis kaupmehest Haviland Tufist; kes järjekordse tellimustöö käigus satub kokku tõeliselt hiiglasliku seemnelaevaga, mida kasutati tuhat aastat tagasi bioloogilise sõjaviis tarbeks (ja mis siis tuhatkond aastat mahajäetuna peidus olnud ühe planeedi juures … kus senini peab bioloogilist sõda, et sealseid elaniikke vaos hoida). Mistõttu laev on täidetud miljonite kõiksugu DNA-näidistega erinevate maailmade floorast ja faunast ja bakteritest ja viirustest (muuhulgas siis eelajaloolised näidised). Kõiksugu haigused on muidugi igati ökonoomne tapariist, aga floora ja fauna kasutamine on kahtlemata glamuurseim neist (mõelda vaid, saad vajadusel kiirkorras (kronovarp!) kloonida türannosauruse. Peale seikluses ellujäämist otsustab Haviland Tuf hakata ökoloogiainseneriks ning tasu eest erinevaid planeete ökokriisidest välja aidata. Muidugi, kuivõrd on tegu ökoloogiaga, siis on need operatsioonid vähe keerulisemad kui Tuf ja tellijad ette kujutavad ning võõrliikide vallapäästmine võib olukorra pigem hullemaks muuta.
Haviland Tuf on selle poolest huvitav tegelane, et seitsme teksti jooksul on ta … enamvähem üks ja sama, ei mingit nö karakteri klassikalist arengut (arenguks on raske pidada seda, et võrdlemisi edutust kaupmehest on saanud hiiglaslikku seemnelaeva omav isehakanud ökoloogiainsener). Muidugi, tegelase staatilisus on sissekirjutatud ta enamvähem kivisesse olekusse (eksole, mis pakubki lugejale humoorikaid hetki; ja need kassid ka). Lõpus kerkib küll küsimus jumalusest … ja tõepoolest, selline emotsionaalne kivikuju võikski olla üheks õigeks jumala kehastuseks.
Nagu selgub, on Haviland Tufi kronoloogiliselt varasemad jutustused hiljem kirjutatud (eks selle põhjustest annab teada Raul Sulbi järelsõna) ja ausalt öeldes ongi raamatu esimene pool kuidagi asjalikum (kuigi, läbi kolme loo moodustub nö raamjutustus); kronoloogiliselt hilisemad tekstid on vähe jandilikumad (eriti see Norni koletiste lugu).
Kui järgi mõelda, siis ehk see raamatu teise poole teksti võlu vähenemine on seotud jutustuste järjepannu lugemisega, ehk rahulikumalt võttes (aga aega ei ole!) oleks vähe rohkem lõbu tundnud. Tufi seiklused toimuvad samas süsteemis “Valguse hääbumisega” ning tekstide tonaalsus on ikka päris erinev (kuigi eks varasema romaani puhulgi on mitmeid ökoloogiaga seotud küsimusi). Eks “Valguse hääbumise” tumedus ongi emotsionaalselt mõjusam kui Tufi reisid (a la “Jää ja tule laul” võrdluses “Seitsme kuningriigi rüütliga”). Paratamatult tekib tunne, et peaks üle lugema teised selle maailma tsüklisse kuuluvad eestindused: “Liivakuningad” oli nagu väga hea, “Öölendajatest” ei mäleta suurt midagi, aga see “Risti ja lohe tee” on jätnud mällu küll vähe möh-mulje.
Paistab, et nüüdseks on eestindatud Martini kõik pikemad tekstid, vaid “Armageddon Rag” on veel puutumata. Kivi kotti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar