30 september, 2020

Manfred Kalmsten - Kuuekandjad (Raske vihm, 2020)

 

Senine kogemus Kalmsteni lühiproosaga ütleb, et miskit taevamannalikut maailma või õnnelikku lõppu ei tasu oodata. Nii ka seekordse teksti puhul, kus on sõjast laastatud maa, kus siis üksik rändaja leiab rüüstatud külast väikese tüdruku. Ta ei saa tüdrukut ulapeale jätta ning järgnevalt on laps tunnistajaks mehe tõelisele ülesandele … ja kuidas see mehele mõjub.


Et siis tänapäevamaiguline (asfalt, tehnika) hävingumaailm, kus aga on kasutusel võlujõud, ja seda suisa vilepilli abil (science fantasy?). Nagu öeldud, Kalmsten loob haavatuid maailmu (tekstide atmosfäär tundub vägagi oluline), kus peategelastel tuleb tegemist teha õige ebameeldivate ülesannetega, ja nii ka seekord (jajah, eesmärk pühendab abinõu). Mingis mõttes tundub tegu olevat autori mõne varasema tekstiga, sellest siis Kalmsteni keskmisest nõrgem tulemus (aga nagu selgus, ilmus tekst alles 2018. aastal). Finaal on muidugi ilus.


Tekst loetav Reaktori lehelt.



ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole: