Patricia A. McKillip - Camouflage (The Book of Dragons, 2020)

 

Nagu Swanwickil, nii siingi väike ajarännuteema sees. Siin on siis võlurite kool ning viimase õppeaasta tudengitel on järjekordne eksam - tunda ära ja kasutada vanaaegset maagilist eset. Peategelane saab kivi ja äkitselt paiskub eksamiruumist kuhugi teise, ammusese aega, kus selgub, et kivi on tegelikult lohe kivistunud fekaal. Ja ajastuks osutub midagi sellist, kui Hannibal ületas koos vähe mittestandardse sõjaväega Alpide mäestikku - lisaks sõjaelevantidele on kaasatud lohed, et katsetada nende lennuoskusi vaenlastele tuule alla tegemiseks. Kuid lahinguolukorras polegi nii lihtne lohesid kasutada … ja võlurikooli abiturient sekkub tahtmatult selle probleemi lahendamisse.

Kõiksugu võlurikoolide tegemistest lugemine tekitab nüüdseks peamiselt peavalu, aga selles loos on õnneks põhiline aur ikka selle iidse sõjaväe ja lohedega seonduval tegemistel - abituriendiga samaaegselt viibib sõjaväe juures ka üks võlurikooli vilistlane oma salajase ülesandega. Paistab, et lugu lõpeb otsesõnaliselt sellega, et siia võiks järgneda midagi. Või siis on tegu autori mõne olemasoleva maailma laiendusega? Pole aimugi, see alles esimene tekst, mida olen McKillipilt lugenud.

Vjatšeslav Rõbakov - Vesi ja laevukesed (Me armastame Maad, 2016)

 

Nagu selle kogumiku mitme loo puhul on teemaks olnud, tähendab kosmose suurem uurimisreis pahatihti kahesaja aastast rändu. Selles loos jõuab rändaja viimaks ka tagasi … ja avastab vägagi teistsuguse elukorraldusega maalased. Enam pole riikide vahelisi konflikte, inimsugu tegutseb ühel meelel - samas pole see ei kommunistlik ega kapitalistlik paradiis, vaid et looduslik valik on selekteerinud 23. sajandiks välja psiivõimetega inimkonna. Ehk siis need inimesed, kes suudavad teiste mõtteid lugeda.

Tähelendur Kohlil selline võime muidugi puudub ja nö aklimatiseerumise käigus tabab teda mõne aja pärast vägagi ebameeldiv üllatus, kui saab viimaks teada, et ümbritsevad inimesed on jälginud ta mõtteid algusest peale. Mis seletab ka seda valulist tõika, miks seksinäljas kosmonaut pole saanud ühegi naisega flirtidagi - inimestes tekitab õudust Kohli sõnade ja mõtete vastuolu. Pettunud mees otsustab uuest inimkonnast eralduda ja asub elama looduskaitsealale, metsikusse loodusse. Aga sealgi pole tal viimaks inimestest pääsu - ning inimkond peab tegema valiku, mida õieti peale hakata sellise ebastandardse ja -mugava inimjäänukiga.

Et siis vaat et eksistentsialistlik kirjandus ulmelikus keskkonnas. Või et mis siis see ideaalühiskond võiks olla … ja milliste puudustega. Peategelane Kohl on kukkunud välja kuidagi väga inimlikult, muidugi inimene hakkabki endamisi mõtlema viisil, mis pole seltskonnas kuidagi kombekas. Kes siis nii ei teeks, või mis.

“Just sel ajal sai Kohl teada, et demograafiline probleem on lahendatud Päikesesüsteemi planeetide asustamisega, mis muudeti inimestele sobivaks vähendamise, ümberehitamise, tehispäikeste süütamise ja muude muinasjutuliste tegevuste abil. Küllap pani Kohl seda Maale lähenedes isegi tähele? Kohl kinnitas, et muidugi, ikka pani, jättes täpsustamata, et pidi lolliks minema, tundes Päikesesüsteemi vaevu ära ja kahtlustades mitu tundi paaniliselt, et on kosmoses ära eksinud ja valesse kohta sattunud.” (lk 141)

ulmekirjanduse baas

Michael Swanwick - Dragon Slayer (The Book of Dragons, 2020)

 

Ehtne fantasy madina ja võluritega, kuid ka ajarännuga. Viikingilaadne palgasõdur Olav on jõudnud oma seik

lustega nii kaugele, et teda on hakanud jälitama lohe. Ja selle eest pole enam muud pääsu, kui jääda pidama linnas, kus on mitmeid võlureid - ning võlujõud peaks takistama lohe linna sisenemist. Kuid lohe … võtab sisse koha linna siseneval teel ning peatab linna igasuguse varustamise

Olavi uus tööandja on muidu vähetähtis, aga seda ambitsioonikam võlur, kel on võime ajas rännata - tänu millele võlur avastab lahenduse lohest vabanemiseks. Olav kaaslastega asuvad teele linna piirava lohe poole ning mõnigi neist ei naase …

Olaviga samaväärne on ta uus kannupois, kes tegelikult ei osutu väga poisiks; üldse on siin naistegelased, kes jäävad avalikult nö meeskangelaste varju, aga … Kui pool lugu on justkui fantasy klišee, siis teises pooles Swanwick asetab ehituskive veidi ümber ja moodustub vähe iroonlilisem ehitis. Mis on päris lahe.

Indrapramit Das - Kali_Na (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Omal moel Charlie Jane Andersi laadis tume tulevikunägemus Indiast, kus sealne infoühiskond on vägagi intensiivses madinas ning trollid möllavad kuidas jaksavad - ja seda isegi suurfirmade loodud tehisintellektiga jumalakujude vastu.

Loo peategelane, noor neiu, sellist trollide võimutsemist ja vihaideoloogia levitamist heaks ei kiida - nagu üks rahva meelelahutuseks loodud jumalatest, mis võtab ette teda ründavate trollide hävitamise. Ainult et … jumala loonud korporatsioon ei saa lubada endale sellist märatsemist, kuivõrd sellega vähendatakse nende kliendibaasi (sest trollid on ometigi kliendid).

Tekst ilmunud antoloogias “The Mythic Dream”, kus siis jutustatakse müüte ümber. Vahelduva eduga olen seda antoloogiat lugenud juba üle aasta, sest noh … enamus lugusid pole just märkimisväärselt kaasakiskuvad. Nii on ka see tekst selline … noh, huvitavalt loodud, aga ei tekita just suuremat kaasaelamist, kuna hindu mütoloogia pole just suurt tuttav. Mis on muidugi kivi minu kapsaaeda.

“The trolls advanced, viruses cascading off their bodies like oil in the bloody water of the river. Twinkling flakes of static danced down and clung to their armor, which was intricate and advanced. They could damage her avatar badly, hack her and steal her cryptocoin, or infect her with worms to make her a beacon for stalkers. Worst of all, they could have a bodysnatch script, steal her avatar and rape it even if Durga deported, or steal her real id and face and put it on bots to do as they pleased. Durga got ready to depart the doman if they came too close, even though she wanted to stay and witness the devi.” (lk 52)

Sergi Žadan - Depeche Mode (2020)

Päris vinge postsovetlik road movie noortest ukrainlastest, kes päevad läbi teevad midagi, enamasti küll väga purjus või pilves olekus. Eks üheksateistkümne aastastel on teadagi meri põlvini, nii on selline olelemine omamoodi loomulik eluetapp - eriti muidugi üheksakümnendate aastate algul, kus riigikorra muutumise järel avanesid korraga tuhat võimalust paremaks või halvemaks eluks. Selle romaani tegelased ei seadnud endile erilisi eesmärke, mõned neist küll õppisid kõrgkoolis, aga noh, tollane ülikoolielu oli ikka midagi muud kui praegune kõrgharitute tootmine.

Kui algul mõtlesin, et teksti teatud satelliitideks võiks olla “Jelgava 94” või Marusja Klimova romaanid, siis tegelikult oleks see justkui “Trainspottingu” väiksem vend (muidugi, selliseid rämedaid arenguromaane on eesti kirjanduseski) - paar päeva noorte nö hedonistlikust (eks see on tõlgendamise küsimus, kuidas sellist elupõletamist nimetada) elust, kus kangeid narkootikume asendavad piiritusjoogid koos kanepiga ning sotsiaaltoetuste puudumisel otsitakse raha erinevate hangeldamiste (jajah, see Venemaalt viina toomine) või jaburate pättustega (Molotovi büst). Romaani nö teine peategelane ongi tollane ühiskondlik eluolu - lagunemise kõrval tärkavad kõiksugu väikeärid, mida siis kontrollivad mendid või organiseerunud kantpead. Ja muidugi lääneliku elu pealetung (adventistide misjonär, Depeche Mode), mida siis kohalikud omadele vahendavad (romaani vast jaburaimad kohad). Millele on omakorda vastukaaluks äärmuslaste trotskistlik utoopia, kus töölisi õpetatakse igavese revolutsiooni tarbeks erinevaid lõhkeaineid valmistama.

Ja kõige selle keskel siis kolm tuttavat, kes otsivad neljandat tuttavat, et talle teatada kasuisa surmast ja matusest. Selleks käiakse läbi üsna teadvusetu otsing mahajäetud tehasekompleksis, mustlaste getos, rahutu ja iseseisva kindralitütre korteris, kongides ja raudteejaamades, Ja kes kuhu viimaks jõuabki?

Eks see raamat on paratamatult võluv, kuivõrd peategelased on minust vaid paar aastat vanemad ja teadagi on noorus elu inspireerivaimaks ajaks. Muidugi, tollane Tallinn ja Eesti polnud vast nii troostitu kant kui raamatu Harkiv ja Ukraina, aga teatud olud ja jamad tekitasid küll kerget nostalgiat. Kuid sellele vaatamata on see romaan kuidagi … hea litakas.

“Naistel on meist suva, isegi ringteeäärsetel prostituutidel, mõnikord käime neid vaatamas, see on meie jaoks nagu mingi ekskursioon, tasuta meelelahutus, pappi meil muidugi pole, nii et lobiseme nendega niisama, lunime tobi ja räägime oma elust erinevaid lugusid, ühesõnaga, takistame neil oma prostituudi rasket leiba teenida. Aga nad suhtuvad meisse täitsa hästi, ega neid endidki seal ringteel kellelegi väga tarvis ei ole, nagu meidki ei ole, ka neil nagu meil pole piisavalt pappi, nii neile kui meile ei jätku ühiskonna armastust ning me vireleme sel märjal vihmasel suvepäeval Harkivi kõledas äärelinnas, mis on rohtu kasvanud ja reklaamplakatitest kirju - imeline paik, imelised prostituudid, imeline elu. Homoseksualismiga me ei tegele, ehkki kõik liigub sinna suunas.” (lk 36)

“Ma tean, seda kõike teeb tema, ja kui ma enda kõrval üldse kellegi olemasolu olen tundnud, siis just nimelt tema olemasolu, ehkki vaja oleks loomulikult kedagi muud, oleks hea, kui mu kõrval, kui mu ümber õhus poleks mitte pelgalt see paganama saatan, vaid keegi palju meeldivam, aga noh, on nagu on, on läinud nii ja mitte teisiti, ja seepärast ei häbene ma ühtegi oma tegu, ehkki mingeid tegusid polegi nagu otseselt olnud, on olnud lihtsalt mingi tungimine läbi tihke tummise õhu, püüd pressida end läbi, pressida veidike veel, veel paar millimeetrikest, ilma ühegi sihita, ilma ühegi soovita, ilma ühegi kahtluseta, ilma mingi edulootuseta.” (lk 159)

Jorge Luis Borges - Zahir (Aleph, 1987)

Hiljuti ilmunud VanderMeeride kaasaegse fantaasiakirjanduse antoloogiasse on valitud muuhulgas see lugu. Ja kui on võimalus seda teksti eestikeelsena lugeda, siis tuleb muidugi juhust kasutada. 

Et siis Zahir, üks jumala 99 näost, mis mõjub kogejale õige hullutavalt ja mis asub ruineerima tegelast nimega Borges. Muuhulgas saab siis teada, millised on sellise nähtuse ajaloolised ja kultuurilised kajastused ning kuidas võiks proovida sellest painest vabanemist.

Borges on kui Mati Unt, aga igavam. Noh, küllap teeb Undi huvitavamaks Eesti ainese kasutamine (eksole, nagu ka Borgese argentiinalikkus). Juba viimaste eestinduste puhul tundsin, et olen kaotanud noorusaegse innu niisuguste tekstide lugemiseks, ka nüüd ei suuda tekstist leida rohkem imetlust kui see, kuidas autor erinevat ainest kokku seob ja sellest suppi keedab. Mitte et lõpptulemus minus suuremat katarsist tekitaks. Aga see on muidugi minu probleem.

ulmekirjanduse baas

Todd McCaffrey - Small Bird's Plea (The Book of Dragons, 2020)

Lugu jätkab natuke Leckie-Swirsky laadis ehk siis kunagi (tuhat aastat tagasi?) tegi kosmoselaev hädamaandumise mingil planeedil ning selle aja jooksul on inimesed enamvähem unustanud kaugete eellaste teadmised - muidugi, folklooris on säilinud mitmeid märkmeid laevast ja tehnikast jms. Inimesi kimbutavad deemonid, mis/kes, nagu hiljem selgub, on nüüdseks ammugi surnud laevnike avatarid (tehisintellekti värk?) ja mis on püüdnud hoolitseda inimeste eest - kuniks ellujääjaid päästma tullakse. Mis oleks ehk võinud juba ammu teoks saada.

Lugu siis sellest, et üht inimeste küla justkui rünnatakse miski võluväega ja viimases hädas läheb väike tüdruk omapäi otsima imede koobast, kust saaks vaimudelt abi küsida. Retkel puutub ta kokku nö heade deemonitega ning tasapisi hakkavad välja kooruma mineviku saladused ja tuleviku mured. Ja lohe, eksole.

Et siis selline ulmeline lugu, mis meenutab midagi varemloetut. Või noh, selliseid tekste oleks justkui mitmeid lugenud, aga nüüd ei oska näpuga osutada.

Viktor Kolupajev - Me armastame Maad (Me armastame Maad, 2016)

Teaduslikust fantastikast on selle loo puhul keeruline rääkida, aga iseenesest armsalt lüüriline jutt igatsusest ja lähedusest. Maal hakkavad kohtuma inimesed, kes ei mäleta minevikku (välja arvatud siis see tüüp, kes nad kokku ajab). Aga … seal oleks justkui ühine saladus ja süütunne. Ja see süütunne, häbi matab hinge.

Selgub, et nad on käimasoleva uurimisreisi liikmed, kes on laeva hüljanud ja teleporteerunud (või midagi sellist) tagasi Maale, lähedaste juurde; armsale Maale. Kogu rühmast on jäänud laeva vaid üks naine, laev kihutab Helesinise planeedi kanti, kus võiks leiduda elu sisaldav taevakeha. Deserteerunud kosmonaudid, silmad häbi täis, tahavad naasta oma töö juurde.

Nagu öeldud (või siis ütlemata jäänud), kohati totter süžee, aga omal moel siiski armas. Maa ja lähedased, eksole. Süütunne, ja sellega hakkama saamine. Eks tekst on vähe nõukoguliku paatosega, kõik need üleilmsed vennastumised ja targad juhid. Aga samas - vedelaks löönud kosmonaudid!

“Vsevolod ja Robin üritasid seda nähtust uurida, aga neil polnud mingit plaani, mingit metoodikat. Ja nähtus oli ka liiga uskumatu. Kõige lihtsam, mida nad oletada oskasid, oli lainejuht, kitsas lainejuht kolmemõõtmelises ruumis, mida mööda inimesed liiguvad kosmosest Maale ja tagasi.Gravitatsioonivälja analüsaatorid registreerisid nõrga välgatuse, kui inimene kadus, ja samasuguse, aga vastupidise polaarsusega välgatuse, kui ta tagasi ilmus.” (lk 109-110)

ulmekirjanduse baas

Ann Leckie, Rachel Swirsky - We Continue (The Book of Dragons, 2020)

Lugu sellest, kuidas 500 aasta eest tegi Marsilt pärit (põlvkonna?)laev kuskil planeedil hädamaandumise, poolenisti pinnasesse mattunud laeva jäänustesse tegid selle endised sõitjad linna ning avastasid, et seda planeeti asustavad muuhulgas lohed. Aastasadade möödudes toimus hirmus maavärin, mis kosmoselaeva maasse mattunud seadmetes põhjustasid õnnetuse, mille tagajärjel pääsesid valla radioaktiivsed kiirgused. Mille tagajärjel hakkasid linna elanikud piinarikkalt surema. Aga üks väike poiss pääses. Sest lohe korjas ta üles ja viis poisi oma tarusse.

Tõepoolest, selle loo lohed elavad kui mesilased - on kuninganna, on erinevate ülesannetega (sõdalased, kogujad, koristajad) taru liikmed. Ühe koguja-lohe hoole all kasvaski poiss mitmeid aastaid. Kuni … see taru hakkas välja surema, et teha ruumi uuele kuningannale ja ta töölistele. Kes arvatavasti ei pea poisist suuremat lugu ning tarvitaksid ta toiduks.

Omal moel armas lugu kahe täiesti erineva liigi esindaja lähedusest, kes ei suuda omavahel otse suhelda (nii lohe kui poiss püüavad aimata, mida teine võib soovida), aga ometi kiinduvad teineteisesse. Paralleelselt jookseb kaks lugu: taru nö võimu üleandmisest ja kuidas hävines inimeste linn - aga, nagu selgub, polnud linlased planeedil ainsad omasugused.

Rex Stout “Nad matsid Caesari”. Kupar (1993), tlk Ronald Lämm

Ma ei ole kunagi Nero Wolfe'i lugesid süstemaatiliselt lugenud, pigem on ikka nii, et mingi osa neist vedeleb siin või seal ja aeg-ajalt satub näppu ning enamasti olen järgmiseks lugemiskorraks suutnud peaaegu täielikult kõik ära unustada, esmajärjekorras selle, kes mõrvar on. Ega ma nüüdki mingi süstemaatilise lugemisega ei tegele, aga sai siin juhuslikult päris mitu tükki järjest loetud ja mõtlen nüüd, et tean vist vähemalt nelja raamatut, kus Wolfe, kes haruharva majast väljas käib siiski erakordsetel asjaoludel laias ilmas ula peal on. Üks on see raamat, kus Wolfe kodust väljas munarooga valmistab, teine on “Must mägi”, kolmas on “Teine ülestunnistus”, mida eile lugesin ja neljas on seesama pulliga raamat, millest praegu juttu. Kindlasti on mõni veel ja mitmes teises peaks esinema puhku, kus ta on sunnitud kõigest hoolimata korraks, kas kohtus või politseijaoskonnas vms paratamus asutuses kohal käima.

Nojah, see selleks. Caesari raamatus on Wolfe igatahes täiesti vabatahtlikul väljasõidul koos trobikonna orhideega, et suurel laadal-väljanäitusel selgeks teha, kes on kes ning mingisugusele orhideeauhinnale käpp peale panna. Õnnetuseks lõhkeb aga Wolfe'i auto rehv, mis tingib ebasoovitava lähikokkupuute auto esiosa ja ühe õnnetu puittaime vahel. Järgneb pikk dialoog, selgitamaks välja, kuidas õnnestub abi kutsuda ning kombinatsioon Wolfe'i soovimatusest jääda üksi auto juurde ja/või (üksi) pikemat vahemaad kõndides läbida viib selleni, et Goodwin ja Wolfe asuvad retkele läbi karjakopli taamal paistva maja poole. Poolel teel tutvustab end kopli elanik – üks võrdlemisi võitlushimuline pull, ning samuti ka tolle püssiga vehkiv ihukaitsja. Edasi toimuvad mõned ebagraatsilised diversiooni ja põgenemismanöövrid, mille lõpptulemuseks on Wolfe'i hiiglaslik kuju keset koplit kivikuningat mängimas ning käkaskaela üle aia maandunud Goodwin.

Nõndaks jääb meie koomiline duo lahkete võõrustajate juurde peatuma, ilmneb komplikatsioone seoses pulliga ja peagi leitakse ka esimene laip. Toimuvat esialgu võimaluste piires ignoreeriv Wolfe saab endale viimaks kliendi, kolib teise võõrustaja juurde ja loomulikult lahendab lõpuks mõrvad. Sisureetjana võib lisada, et kahtlust ei jää ka selles, kes on Liivimaa parim orhideekasvataja.

Nagu ikka, seisneb põhiline võlu Goodwini humoorikates kirjeldustes, lõputus ogaras teravmeelitsemises ja vastastikustes lapsikustes suhtes oma tööandjaga. Näiteks mainib Wolfe terve raamatu vältel järjepidevalt igale vastutulijale Goodwini oskamatust autojuhtimise alal. Puudu ei ole ka hea toit – lambafrikassee metodistide einelauas viib keele alla. Ahjaa, samuti on tegemist raamatuga, milles Goodwin tutvub esmakordselt Lily Rowaniga, pange tähele!

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski - Muinasjutt Troikast (2020)

30 aastat tagasi oleks see romaan võinud ilmuda Loomingu Raamatukogus ja oleks igati ajavaimule vastanud - kõik see süsteemikriitiline andmine, no mida hing veel ihata oleks osanud. Kuigi, eks nüüdki võib bürokraatiaga jändamine olla mõnegi teadlase või uurija teiseks elutööks. 

Tõlgitud on siis originaal ja nö avaldamissõbralik lühem versioon. Takkajärgi ongi huvitav vaadata, millised rõhkude muudatused on kahe teksti vahel - kui algvariant ongi vaid üks fantastiline maailm (jajah, järg “Esmaspäev algab laupäevale”), siis lühemas versioonis minnakse vähemfantastilisest maailmast hulga fantastilisemasse maailma - nüüd on korraga salapärane Troika asukohaks 76. korrus koos Kitežgradi kõikide vaatamisväärsustega, mida siis kaks nooremat teadustöötajat lähevad uurima (jälgimise all!); sel uurimisel on ka väga konkreetne lõpp (erinevalt originaalist, kus see Troika jääbki otsustama ja uusi võrseid ajama).

No ja lühemas variandis pole Spiridoni ega lumeinimest ja see poolmüstiline telkimine Troikaga jääb samuti välja. Ja polkovnik oma reaktiivratsaväega. Aga jah, kõik see bürokraatia … raske uskuda, et autorid võinuks nii naiivsed olla ja loota sellise teksti avaldamist niisugusel kujul (eks de facto lühem tekst korraks trükitigi), seda lahedam on mõelda, et leidub niisuguseid hulle autoreid, kes tõsimeeli ajavadki oma rida.

ulmekirjanduse baas

Vjatšeslav Rõbakov - Koduhoidjad (Me armastame Maad, 2016)

Jutt pole jällegi just tõsiulme varasalve kuuluv tekst, ent samas huvitav näide inimeseks olemisest ja, noh, progressist.

Aastakümneid on ühel saarel loomeinimeste justkui paradiis - elavad seal ja saavad vabalt kunstiga tegelda; ülejäänud maailm siis naudib nende tipptasemel loomingut (niisiis pole just tegu hipiparadiisi vms). Kogukond on igati rõõmus ja suurt kuhugi ei kipu; eks neil ole vahel suhteprobleeme (kes kellega üle aisa lööb?), aga ei midagi katastroofilist - peaasi, et saab surveta loominguline olla. Ühesõnaga, vananevate loomeinimeste paradiis - lapsed, kes on neil varem siin sündinud, on nüüdseks koolidesse lahkunud ja mujal maailmas eri ametitesse asunud; ja kedagi siia saarele juurde ei lisandu.

Ent kui üks järeltulija külla tuleb, saab isa ta gravikopterit näppides osaks suurele üllatusele - see paradiislik saar on hoopiski … Ja lapsed …

Eks puänt on välja koorunud juba enne loo lõppu, aga mitte ei taha seda paljastada. Või siis viidata sellele, millised autorid on sellist teemat veel käsitlenud. Kui nii võtta, siis veidralt vinge tekst.

“Ta vaatas mulle pikalt silma, pilk haige ja õnnet.

“Saa aru, liik, kes ei laienda oma areaali, sureb välja,” lausus ta nii, nagu oleks see selgitus ja vabandus. “Lihtsalt hukkub.”

“Ma tean,” vastasin noogutades, sest see tõepoolest selgitas ja vabandaski kõike. “Kui kõik oleksid sellised koduhoidjad nagu meie,” osutasin ma allapoole, “ oleks mõõkhambulised tiigrid ammu neandertallased nahka pistnud. Ma ei saa aru hoopis muust. Kuidas ma seda suutsin?”” (lk 130)

ulmekirjanduse baas

Grace Greene “Vahepealne õnn“. Ersen, 2019, tlk Ülle Jälle.

Teemaks vaimselt vägivaldsest lähisuhtest lahkumine. Retsept üsna klassikaline – naine hiilib oma napi salajase rahavaru ning mõne isikliku asjaga abikaasa juurest minema. Otsib varju vanematekodus, kuid jõuab lõpuks oma emapoolse suguvõsa päritolukohta, tädi asemel vana ja tolmunud maja valvama, lapsepõlve ja oma juuri meenutama. Võite kaks korda arvata, kas naabriks on sobiva vanuse ja atraktiivsusega vallaline meesterahvas ja teise arvamiskorra võite nüüd ära kasutada pakkumaks, et kas see meesterahvas tuleb oma osavate kätega abi pakkuma nii kadunud koera otsimisel kui ka koeraaediku renoveerimistööde osas. Lisaelemendina on meesterahval nutikas kasupoeg, ja loomulikult kulmineerub lugu maja ümber luuravast abikaasast jagu saamisega. Plusspunktina võib välja tuua ehk, et selles osas ilmutab printsess üsna aktiivselt pealehakkamist ja taiplikust ning valgel hobusel teoreetiline tulevasekandidaat jääb rohkem toetavasse rolli. Lõpus ei helistata ka pulmakelli – raamat piirdub siiski peaasjalikult iseseisvuse taasavastamise ja enesekindluse leidmisega nö juurte juures ja unustatud lapsepõlvemälestusi läbi mäletsedes ning onu surma asjaolusid avastades.

Natukene on ümbritsevat looduskeskkonda ja pisut olmelisi riietusküsimusi ning loomulikult koertega sahmerdamist. Ahjaa, ka kuulekus ja „tubli tüdruk“ olemine eraldi teema, mille peategelanna tõstatab. Et tegi muudkui nagu vanemad tahtsid ja nagu mees soovis, aga miskit head nahka lõpuks sest kõigest ei saand, hoopis iseennast kaotas ära.

Sheila O'Flanagani „Kadunud naine“, mida üle aasta tagasi lugema sattusin, on põhimõtteliselt selle raamatu teisik, väikeste erinevustega. Seal põgeneb peakangelanna tööreisil olles, kuid loomulikult tagasi maakohta, kus ta lapsena mõnda aega elas ning samuti käib lapsepõlvemälestuste läbisortimine, kunagiste saladuste avastamine ning uue atraktiivse meesisikuga toetava suhte tekkida laskmine, et siis lõpuks manipuleerivale abikaasale koht kätte näidata.

Paistab, et tegemist on hea sissetöötatud retseptiga. Aga mul kipub ikkagi nii olema, et kui seebikaisu tekib, hakkan kõikvõimalikke telesarju läbi lappama – millegipärast annavad näitlejate õnnestunud dünaamika, hea situatsioonikoomika ja visuaalselt kaunid kohad kulunud lugudele õdustavat värskust, aga raamatute puhul ei paku teostus sageli just väga palju kunstilist naudingut. Et oleks siis juba sellised maastiku ja olustikukirjeldused, et tõmbavad enesesse ning peategelaste dialoog ajab liblikad ärevile. Enamasti ei ole. (Olgu mainitud, et Jane Austen on kogu romantilise kirjanduse žanrile ikka tõeliselt silmad ette teinud.)

Aliette de Bodard - The Last Hunt (The Book of Dragons, 2020)

De Bodardilt õige krüptiline tekst või siis näide maailmast, mis ongi ulmeline ja pole inimkeskne. Tõsi, tegevuspaigaks on Maa (või siis mõni planeet, mida kutsutakse selliselt), kus tegelasteks roomajalaadsed olendid, kes/mis siis hävitasid või lasid hävineda sealse ökosüsteemi, et siis enda loodud olenditega seda täita. Mis küll on enamvähem ebaõnnestunud ja nüüd need üliolendid lahkuvad oma tallermaalt. Aga mitte nii, nagu muuhulgas geenmuundatud draakonid seda näha tahaks.

Ühesõnaga, võrdlemisi segane tekst, mille puhul mul puudub arusaam, et sellest “õigesti” aru sain.

Vladimir Mihhailov - Oja Iapetusel (Me armastame Maad, 2016)

Päris hea tekst. Nö ajakirjanikud sõidavad vastu võtma kaua kadunuks peetud uurimislaeva, mis naaseb väljastpoolt Päikesesüsteemi. Kohtumispaigaks on üks väike taevakeha, kus kohalikus “teenindusjaamas” ootab aga ees miski vana transpordialus koos kolme halvastiriietunud tölliga. Ajakirjanik palub nendel töllidel koos laevaga lahkuda, et peagi saabuv kangelaste suur uurimislaev saaks sinna maanduda - ning nii saaks neid üllatada maalaste sellise vastuvõtuga. Töllide laev lahkubki.

Nagu näha, on enamvähem poole jutu pealt aru saada, mis ees ootab. Aga, milline hea teostus, eksole. Võib ju rääkida nõukogulikust positiivsest ulme(kangelaste)st jne, ent igati lahe inimlik lahtikirjutamine. Eksole.

ulmekirjanduse baas

Seanan McGuire - Hoard (The Book of Dragons, 2020)

Antoloogia lühim tekst on kasuemast, kes kasvatab täiskasvanuks neid lapsi, kellega teistes kasuperedes hakkama ei saada. Ja et ta oma tegevuses vägagi hooliv, siis täiskasvanuks saanud kasulapsed loovutavad pea rõõmuga oma koha uutele probleemsetele lastele (kui õieti aru sain, on üles kasvamas alati 7 last), et need saaksid võimaluse normaalseks üleskasvamiseks. Aga mis on normaalne, mõtleb uus sotsiaaltöötaja, kes tuleb inspekteerima selle kasupere tegemisi. Sest …. maja elanikud pole teps mitte tavalised inimesed.

Nojah, siin olgu ilmselgeks vihjeks antoloogia teema. Kergelt musta huumoriga sotsiaalkriitiline tekst sellest, et mis on ühe ühiskonnaliikme üleskasvatamiseks vajalik ja kuidas kohelda teistest erinevaid, et nad ei irduks ühiskonnast, vaid leiaks oma koha; tõsi küll, viitaks taas antoloogia teemale.

Ray Bradbury: 451 Farenheiti

Täna, 22. augustil 2020, on Ray Bradbury 100. sünniaastapäev.
Pole päris juhus, et lugesin (uuesti? algus tuli küll tuttav ette, ent kuskilt kolmandiku pealt lugesin nagu uut raamatut) läbi ühe tema tähtteostest ja saan sellest kirjutada just täna.

Aga ei, ma ei kahetse lugemist.
Mul ei olnud meeles, et see nii hea raamat oli.

Ei, see pole kõiketeadjalik, ulmekorüfee ei näinud ette internetti ega nutifone, mängis televiisorite (mil oli ainult üks kanal!) ja raadiosaadetega. Ta ehitas oma mõttes valmis kiirteed, ent pani need läbi linna jooksma ega korraldanud midagi jalakäijatele teisele poole saamiseks. Isegi mitte keeldu, et kiirteele ei tohi minna - tee lihtsalt oli julm eikellegimaa, mille ületamine tähendas eluga riskimist.

Pealegi sisaldas lõpplahenduse teadjahääl, keda esindas Mingi Huminaatarteadlasest Vend, minu jaoks kaugelt liiga palju enesesalgamist ning tulevastele põlvedele elamist. Mis "tulevased põlvkonnad"? Millisele põlvkonnale öeldakse, et noh, palju eelmisi on teie heaks rühmanud, te nüüd nautige"? Või läheb "meie pole midagi, me ainult mäletame" lõputult edasi kuni inimliigi väljasuremiseni, muudkui aga säilitatakse mälestusi ja keegi ei tea, kelle jaoks, sest keegi pole ju "midagi"?

Aga samas on see väga väga läbinägelik ja arusaav raamat.

Kirjeldatavas ühiskonnas toimub pidev mõtete ja tunnete vaakumi peitmine kiire montaaži, valjude helide ja värviliste piltide alla nagu väga paljudes Hollywoodi blockbusterites. Noid käivadki reaalses tänapäevas vaatamas igasugused inimesed: noored ja vanemad, haritud ja harimatud, kõik miljonite kaupa. Bradury suutis seda inimlikku joont - kõvad helid ja kiiresti vahelduvad pildid haaravad aju enda alla ning see MEELDIB paljudele inimestele - näha päris-päris ammu.
Hoia inimaju teatud moel töös ja muud tööd ei taipa see hulga inimeste puhul enam tehagi.
Kelle puhul taipab - noh, need ongi õnnetud juba loomuselt, parem neile endilegi, kui neid enam pole, eks?

Bradbury maailmas tulevad värvid, muusika ja mürgel otse koju kätte, seintelt alla ja pea sisse. Müra ja värvid võtavad kõik enda alla ja tunneteks ning mõteteks jääb üle piisavalt vähe, et sellise lõbu-ja-paugu ühiskonna eksistents võimalik oleks.
Jääb üle piisavalt vähe, et neid, kes liiga palju mõtlevad, hakata taga kiusama ja hulluks pidama.
Jah, ka need teised, need "normaalsed" tapavad end ses raamatus kogu aeg, aga see on lihtsalt üks ühiskonna jooni umbes nagu autoõnnetused. Noh, on nii. Keegi isegi ei mõtle, et see oleks halb või et asjad peaksid teisiti käima.

Miks nad kogu aeg end tapavad? Laias laastus sellepärast, ütleb Bradbury, et olla inimene tähendab ka vajadust seda olemist kuidagi mõtestada ja läbi tunnetada. Kui ei saa, kui see võimalus ära keelata ja võtta, ei taha inimene sageli enam elada. Kui väga teda ka lõbu ja suurte värviliste piltidega toita, ta sureb nälga nagu vitamiinide ja mineraalideta, kuigi kaloririkka dieedi tagajärjel.

Mõelda ja tunda on eluks niisama vajalik nagu tervislik toit.

Veerand loetud lugudest
BAAS

Gustav Räppo - Kuu kiired. Walik nalja (1924)

Brošüüris on kolm naljajuttu “Kosmose kontsentreerimine”, “Kelle ussaid…” ja “Torojoro küläh”. Teine ja kolmas jutt pretendeerivad mingisuguse rahvanaljandi laadi omaloominguks (üks on jant sellest, kuidas taluperemees jandib ta majapidamisse kippuvate ehalkäijatega, teine on mingi segane lugu setuga, mis jäi minu jaoks enamvähem loetamatuks), siis “Kosmose kontsentreerimine” on vast ehe näide grafomaaniast - ehk siis unenäoline lugu sellest, kuidas minajutustaja lendab maailma kohal ning näeb Maa nö üldplaani - kuidas Niiluse vesi unistab Austraalia kallistamisest või ahvid loobivad kividega Ameerika rannikut. Aga on ka veidraimad aspekte - nii on ühtlasi näha sauruste tegemisi või seda, kuidas taevakehad omavahel suhtlevad. Õnneks on see õnnelik sonimine vaid kahele lehele mahutatud ja lugeja ei jõua täieliku arukaotuseni.

Aga kellele pakub huvi niisugune poeetika, siis piltidelt on võimalik ehk midagi rõõmustavat leida.

Garth Nix - Cut Me Another Quill, Mister Fitz (The Book of Dragons, 2020)

Kergeks üllatuseks avastasin, et Nix on valitud VanderMeeride kaasaegse fantaasiakirjanduse antoloogiasse ja just Herewardi ja Fitzi sarja looga, mis on täiesti okei lugemisvara, aga ikkagi … veidi üllatav valik.

See tekst on siis värskeim lisandus ning antoloogia teemale kohaselt tuleb rüütlil ja nukul rinda pista probleemiga, et kuidas avastada linnriiki peitunud lohe, kes/mis on inimeseks moondunud (tekstis on juttu varasemast juhtumist lohega, aga ma pole sellise tekstiga kokku puutunud - kui sellest muidugi üldse eraldi lugu on). Fitz töötab selle leidmiseks linnaelanike nimekirja; Herewardil selleks kannatust ei jagu ning ta otsustab tutvuda kohaliku kõrtsikultuuriga, et nüri töö kergendamiseks veidi kõri kasta. Lohe käsilased ongi seda oodanud ja tuleb välja, et sellega on arvestanud Fitzki. Ja ühtlasi selgub, et nende tööülesanne on veidi vildakalt koostatud …

Et siis veidi rumala rüütli ja veidi ninaka nuku järjekordne veidi ebaõnnestunud seiklus, millest küll üpris elusalt välja tullakse. Eks need Herewardi ja Fitzi lood on veidi kõikuva tasemega (näiteks kõigist püüdlustest hoolimata pole suutnud antoloogias “Fearsome Journeys” ilmunud teksti läbi lugeda, on selline mereteemaline jutt), see tekst tundub kompaktsemana ja liigub kenasti finaali suunas.

“Mister Fitz’s question and Hereward’s answer would have surprised and perhaps amused anyone who had significant dealings with the duo in the past, since Sir Hereward and Mister Fitz were agent of the Council of the Treaty for the Safety of the World and, as-ever, were engaged in their seemingly eternal quest to rid the world of exactly those illegal godlets and other proscribed extra-dimensional invaders Mister Fitz had just mentioned. But neither the Archon of Nikandros nor anyone else in the city-state knew this. Or so Hereward fervently hoped.” (lk 341)

Arkadi ja Boriss Strugatski - Otsustav katse. Üksikud oletused (Me armastame Maad, 2016)

Noored Strugatskid unistavad Maalt lahkumisest ja ilmaruumi avastamisest, aga teadagi - milline hind sellel olla võiks. Sellest räägibki eelkõige teine lugu “Üksikud oletused” - sa paned Maalt ajama, aga tagasi tuled 200 aasta pärast. Kelle juurde, kuhu? Nii siis otsustatakse sellel ekspeditsioonil eksperimenteerida ning mitmekordse ülekoormusega (hullematel hetkedel kuni 7 G!) hakatakse vurama otsitud täheni ja tagasi. Tulemuseks siis inimkeha enamvähem lömastumine, kuid ka maasarnase planeedi avastamine (mis küll pole suurt inimsõbralik) ning Maale, oma armsamate juurde naasmine. Aga millise hinnaga, eksole.

Eks omal moel ole koomilinegi, et autorid kirjeldavad seda kosmoselendu kõiges oma koletislikkuses, aga Maale tagasi jõudnud kosmonaudid on ikka enamvähem ühes tükis, pole neile vaja aklimatiseerumist ega midagi, astuvad aga laevast maha ja armsamate juurde (niipalju, kui kehast järel on; ja ehk ka posttraumaatiline stress).

Huvitav, kas oleks võimalik koostada Strugatskite lühemate juttude kogu ja eesti keeles välja anda (no see pole muidugi ühegi kirjastuse unistuseks), eks nende jutustusedki annavad muidu enamvähem romaanide mõõdu välja.

“On üldteada, et mida lähemal valguse kiirusele, seda aeglasemalt kulgeb aeg tähelaevas, alludes gravitatsiooniteooria seaduspäradele. Kuid see teooria peab paika vaid väikestel kiirendustel ja mootori lühiajalisel töötamisel. Kui aga laev liigub valguse kiirusele lähedastel kiirustel ja mootor töötab vahetpidamata; kui kiirendus on piisavalt suur; kui valgusbarjääri juures tekib kiirenduserinevus, siis … Raske on ennustada, mis siis. Kaasaegne matemaatika pole võimeline andma üldistavaid tulemusi. Samas mõningane tähelaeva liikumise iseloomu puudutavate üksikute oletuste põhjal ei välista gravitatsiooniteooria ka teistsuguste nähtuste võimalust. Pole välistatud, et aeg hakkab tähelaevas liikuma kiiremini. Laeval mööduvad kümned aastad, kuid Maal kõigest kuud. “Muromets” on esimene otsetoiteline footonrakett ajaloos. Sellega oleks võimalik seda katsetada. Tõsi, see on talumatult raske. See nõuab aastatepikkust lendu koletislike, viie-kuuekordsete ülekoormustega.” (“Üksikud oletused”, lk 40)

ulmekirjanduse baas

ulmekirjanduse baas