Urban fantasy või midagi, igatahes
mütoloogilised olendid õiendavad oma arveid tänapäeva maailma
elukeskkonnas – mitte et tavainimestel oleks aimugi, et mis siis
parasjagu õieti juhtub. Loo peategelane on üürinud korteri mere
ääres ning tegeleb, hmm, kokkukasvamisega, kasvatab uut jalga ja
silmi. Kuid tegemist on peidupaigaga, mis õieti ei toimi – ta
tunneb, et meretuuled toovad imelikke lõhnu ning merre on ilmunud
vetikamassid, mis suunduvad ranna poole; nad tulevad temale järele.
Inimesed on mere sellisest käitumisest hämmastunud, päev päevalt
on üha raskem randa kasutada, kuni viimaks on kogu laht neid
vetikaid täis. Ja see hais, mis nendega kaasneb! Peategelane teab,
et tema tund on tulnud, ta püüab rituaalidega oma võitluskaaslasi
appi kutsuda (kellega ta on juba kahes sõjas koos võidelnud), kuid
keegi ei tule... paistab, et nemad on juba hukkunud. Saabub
ööpimedus, inimesed on evakueeritud selle haisva lahe äärest ning
peategelane moondub... hiiglaseks. Vetikamassist väljub 13
valküüri...
Nix pole teab mis imelugu kirjutanud,
kõik see mütoloogiate kokkusegamine, ma ei tea, vist parem olnuks
mitte nii laiahaardeline olla. Üsna mittemidagiütlev tekst.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar