Paistab, et vanemaks saades need
Borgese intellektuaalsed mängud suurt ei tõmba (ka hiljuti ilmunud tõlkekogu ei
pannud just vaimustusest kiljuma), ses suhtes on tõlkest huvitavam eestindaja
järelsõna, kus ta kirjeldab – oma arusaamast lähtuvalt – Borgese loome
masinavärki ja paradokse, mis selle tõlkimisega kaasneb (eks ole, Jucivur). Aga
muidu … kõik see bestiaarium üldtuntud ja autori kujuteldavatest olenditest …
no ei soovitaks järjest lugeda, veidike igav hakkab.
Millega siis tegu on? Esmapilgul
justkui vabas vormis teatmeteos, kuid pigem siiski puhas ilukirjandus, kuivõrd
tõlkija järelsõnast kumab otsusekindlalt läbi, et autor suhtus ainese
käsitlemisse küllaltki vabalt, mis vähegi kaasaegsema teatmeteose koostamise
puhul mõjuks nö õudust äratavalt. Küll on siin loomerõõmu ja lugeja tirriteerimist,
kutse lahti tõmmata kivistunud olekust. Kas see lõppkokkuvõttes … lööv on, eks
see oleneb sõprusest Borgese mõttemaailma ja värskuse otsingutest.„Tundub, et fiktsioon kaljust härja peal ja härjast Bahamuti peal ja Bahamutist veel mingi muu asja peal illustreerib kosmoloogilist tõestust, et on olemas Jumal, millega väidetakse, et iga põhjustaja vajab sellele eelnevat põhjustajat ning sellega antakse teada vajadusest fikseerida mingi algpõhjus, et mitte jätkata seda jada lõpmatuseni.“ („Bahamut“, lk 16)
„Need absurdsed oletused tõestavad, et kimäär hakkas juba inimesi ära tüütama. Tema ettekujutamisest parem oli tõlkida ta mis tahes muuks asjaks. Ta oli liiga heterogeenne: lõvi, kits ja madu (mõnes tekstis ka draakon) tõrguvad ega taha koos ühte looma moodustada. Aja jooksul moondus kimäär kui olend kimäärseks, pööraseks, võimatuks; Rabelais’ kuulus nali („Kui on kimäär, siis heitke ta tühjusse, söögu seal tagamõtteid“) märgib seda üleminekut väga hästi. Kooskõla puudumine vormis kaob ja sõna jääb tähistama võimatut. „Valemõtted“, „asjatud kujutlused“ on see, millena kimääri tänapäeva sõnastikes defineeritakse.“ („Kimäär“, lk 78)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar