Esmapilgul on tegu etnoõudusega,
kus kaastöölistest seltskond läheb nädalavahetuseks RMK onni aega veetma:
Kaansoo nimeline koht on kurikuulus hulga kadunud inimeste poolest, aga noh,
tegemist on ikkagi sooga. Tee soosaareni on küllaltki keerukas ja selle jooksul
kogetakse mõndagi veidrat, aga pärale nad jõuavad ning meeste ja naiste suhted
hakkavad saavutama uut tasandit.
Siis aga … ründab neid miskit
enneolematut ja edasi on puhas verine põrgu, millele pole mõistetavat seletust.
Kuniks.
Nagu vihjatud, loo esimene pool
on minu kogemusest Weinbergi loome kohta igati harjumatu; teises pooles tulevad
vähe tuttavamad teemad sisse. Eks plusspunktid tänapäevase Eesti ainese eest. Nii
lühikese loo puhul on keeruline oodata sügavamat karakteriloomet, nii jäävad
meelde peategelane ja ühe töötaja kaasavõetud 12-aastane poiss; teised
tegelased kipuvad olema vähe eristamatud mees- ja naistegelased. Lugu loetav Reaktori lehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar