02 juuli, 2020

Heinrich Weinberg – Vaikust ja rahu (Tuumahiid 5, 2020)


Esmapilgul on tegu etnoõudusega, kus kaastöölistest seltskond läheb nädalavahetuseks RMK onni aega veetma: Kaansoo nimeline koht on kurikuulus hulga kadunud inimeste poolest, aga noh, tegemist on ikkagi sooga. Tee soosaareni on küllaltki keerukas ja selle jooksul kogetakse mõndagi veidrat, aga pärale nad jõuavad ning meeste ja naiste suhted hakkavad saavutama uut tasandit.

Siis aga … ründab neid miskit enneolematut ja edasi on puhas verine põrgu, millele pole mõistetavat seletust. Kuniks.

Nagu vihjatud, loo esimene pool on minu kogemusest Weinbergi loome kohta igati harjumatu; teises pooles tulevad vähe tuttavamad teemad sisse. Eks plusspunktid tänapäevase Eesti ainese eest. Nii lühikese loo puhul on keeruline oodata sügavamat karakteriloomet, nii jäävad meelde peategelane ja ühe töötaja kaasavõetud 12-aastane poiss; teised tegelased kipuvad olema vähe eristamatud mees- ja naistegelased. Lugu loetav Reaktori lehelt.



Kommentaare ei ole: