Hoogne splätter Maniakkide Tänavi
varasema loome laadis ehk siis meie kallis Laulupeomuuseumis ärkavad ellu õige
verejanulised vahakujud ning asuvad maiustama seal majas pidutseva Emajõe Ööbikute
nimelise naiskoori kallal. Nagu selgub, pole vahakujude elustumine teps mitte
traditsioonilistel põhjustel …
Et tegu on splätteriga, siis ei
saagi tegelaste puhul eeldada suuremat psühholoogilist usutavust (köhh-köhh, öö
lõpp) – nende roll on olla omal moel lahe või siis sattuda võikaks laibamassiks
nende vahakujude (milleks osutuvad papa Jannsen, Koidula ja nende lähedased)
märatsemise tõttu. Selline hoogne nihilism tundub autoril päris õnnestuvat – ühel
pool siis üha harvenev naiskoor ja teisel pool vahakujude seletamatu käitumine.
Eks loo lõpus viidatakse sellelegi, et laulupeomuuseum polnud ainus mäluasutus,
mille eksponaadid ellu ärkasid … Võib vaid kujutleda Jääaja keskuse või
Zooloogiamuuseumi bakhanaali. Tekst loetav Reaktori lehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar