Väheke selline lugu, mille lõpplahendus paneb küsima, et kas just nii on kõige parem. Või noh, ehk see ongi just inimlik. Igal juhul, tekitab eetilisi küsitavusi.
Loos on siis samasooliste abielupaar, kes kasvatab beebipoissi. Peategelane töötab haiglas õena ja saab seal vett ja vilet (aga vähemalt perele kindlust), lapsega kodus olev naine on raamatupidaja, kes hakkab naasema töötegemisse. Äsja on siis kolitud Los Angelesi, kus nende naabriks on vanamees, kes ei vaata just hea pilguga, et kaks naist on abielus ja pealegi kasvatavad poega. Vanamees on lisaks selline asjadekoguja, mistõttu ta aed ja maja on igasugu kola täis. Veel hullem - ta käib ka naiste prügi sorimas, mis ajab peategelase tõsiselt närvi. Peategelane pärineb isapoolsest nõidade vereliinist, ja kui lõpuks läheb naabriga suhe lõplikult tuksi, otsustab ta viimaks oma pere kaitseks lapsepõlves omandatud nõiakunsti kasutada.
Nagu öeldud, loo finaali moraal on küllaltki küsitav. Eks siin ole oluline ka koroona-aastate mõju ja lapsevanemaks saamise võlu ja valu. Ja no muidugi LGBT küsimus. Ja kellel siis poleks naabreid, kellega üldse ei sooviks suhelda või näha lähemalt kui pool kilomeetrit. Aga jah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar