Autor paistab olevat oma lühiromaanidega üks tõusvaid tähti ulmeproosas; see tekst on minu jaoks esimene kokkupuude ta loomega. Tekst on üllatavalt traditsioonilise moega, aga kuidagi … kurjakuulutavalt mõnusa atmosfääriga.
Niisiis, nõid tunnetab, et tema metsamajja saabuvad kaks meest, arvatavalt nõiajahtijad. Astuvadki need sisse, teatades, et neid huvitab siinse maakoha müstilisem pool; hilisemas vestluses siiski tunnistavad nõidade otsinguid. Seepeale kupatatakse nad resoluutselt minema.
Kuid mehed naasevad öö pimeduses ning nõid on selleks valmistunud. Ta vangistab mehed … peeglitagusele maale.
Et siis, huvitav olustik ja nõia siseilm ja no muidu tegelaste psühholoogia. Sest noh, enese päästmiseks võib ka nõid ette võtta radikaalse sammu - mitte et tal erilisi illusioone oleks, mis juhtuks siis, kui nõiakütid ta üle kohut mõistaksid. Nagu öeldud, Mohamedi loome arvustuste põhjal ootaks justkui mingit erilist või kõhedat maailma, aga siin on välja kukkunud hoopis … igati loetav lugu (hmm-hmm, kuulu järgi peaks autoril olema ka fantaasiaromaan).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar