Bangladeshis, tuleviku Dhakas aset leidev põnevuslugu politseinikust, kes saadetakse linna keskuse getosse nõidu arreteerima. Nagu kohalikelt pisikriminaalidelt selgub, pole seal patukeskuses õieti nõidu (no on muidugi neid, kes esinevad nõidadena), aga on üks, kelle juures on nägudeta lapsed. Nõid koguvat lapsi, et neilt siis millegipärast näod võtta. Peategelane koos oma kahe alluvaga läheb asja uurima.
Ja tõepoolest, seal geto keskel ongi üks suur maja, mille valdustesse astudes … asjad muutuvad ning neid võtab vastu näota laps. Mehed satuvad veidrasse väändunud ilma, kus võimalik tõde võib olla midagi muud kui neile pandud ülesanne.
Jällegi, nõidus kui selline on siin pigem teisejärguline (muidugi, antoloogia pealkiri käibki ameti nimetuse, mitte selle olemuse kohta; ka siin on nõidus oluline ühe teatud asja tegemiseks), peamine on ikkagi see inimese tumeduses sumpamine. Et tegu on lähitulevikuga, siis on muidugi paras ports ulmelisemat tehnikat, aga noh, ega see siis kuidagi maailma paremaks või lihtsamaks muuda; ühtviisi õudustäratavad olendid oleme edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar