Lugu, mis jääb eelkõige meelde teemakäsitluse poolest - hooldekodus oleva ema suremine. Louise on Hollywoodis mingi niiditõmbaja, nüüdseks hilisemas keskeas naine, kelle ema on siis seal hääbumas. Louise mõtleb siis, millised on tema ja ema suhted, millist elu tema elas, kuivõrd see oli õnnelik - ema arvates oli, Louise’i arvates kaugel sellest. Ja siis see füüsiline hääbumine, ema elu viimased tunnid Louise’i ja temaga kaasatulnud kaaslase silme all. Elu saaks veidi pikendada, vähendades vaevusi - aga millised tagajärjed oleks sellest surijale, mida tunneb õieti inimene, kes ei suuda enam rääkida, kes enam pole … siin.
Et tegu on ikkagi teemaantoloogiaga, siis on siin ka see nõiandus sees, aga minu jaoks see ei kerkinud kuidagi esile. Mingil moel on see seotud kaasaegseks naiseks olemise ja võrdõiguslikkusega. Aga jah, hoopis enam on esil see lähedase lahkumise teema ning tollane ajastu, seitsmekümnendate alguse Hollywood.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar