05 august, 2009

Mati Unt – Vend Antigone, ema Oidipus (2006)


Lihtsa tehte abil saab selgeks, et viimase 50 aasta oluliseim eesti kirjanik on Unt (et tegemist oli ka parima lavastajaga, on paraku mu isiklik arvamus). Mis muidugi ei tähenda, et ta oleks püha lehm. 6 aastat tagasi näinud seda lavastust, aga sellest suurt midagi ei mäleta – oli lihtsalt undilikult põnev. (Kas seal toimus mingisugune purde peal kõndimine?) Lavastus arvatavasti parem kui tekst (huvitav, üleüldse ei mäleta, et lavastuses oleks räägitud kreekakeelselt – või oli see lihtsalt see osa, mida ei kõrv ei suutnud muuna registreerida kui tavapärase lavamürana?).

Millest näidend rääkida võiks – on siin tegemist näiteks võimuküsimusega? Isakuju, kes peab / tahab / on sunnitud võtma vastutust enda õlgadele? Kui teaks, küll oleks hea. Tegelaste eksalteeritus on nauditav, samuti pendeldamine eri registrite vahel. Kas siin on järelkajasid Gombrowiczi “Laulatuse” lavastusest?

Kommentaare ei ole: