Vahelduseks
tänuväärne lugemine, see on rahulik romaan. Tegelased on enamvähem
rahul oma väikeste tegemistega ja kui midagi läheb nihu, siis on
ikka võimalik asjaolusid parandada (või hoiab tegelasi igikurjast
maailma otsa peatuma jäänud “ingel”? Tegemist on meie
kogemusega võrreldes siiski ebanormaalse maailmaga?). Eks
äratundmisrõõme ja hirme võib leida nii mõneski tegelases; kui
järele mõelda, on kõige harmoonilisem Reinu pere, kõige häirivam
aga Kalju ja Malle juhtum, selline kanaema tekitab päris õudust
(oh, ja Eve ja Ülo, järjekordne nutmaajav näide seikluslikkuse
kasutusest); õnnetuimaks see maalt pärit ehitajast homofoob, kel
raskusi linnamelu mõistmisega. Kõiksugu joomine ja söömine on
päris isuäratav, või noh, tervislikele eluviisidele häirivalt
mõjuv. Ei saa öelda, et Kivirähk oleks lisanud oma loome
tegelasgaleriisse uusi tüpaaže, ent selline turvalisus pole mitte
halb. Igal juhul tore, ärapanemisvaba romaan, Kivirähki viimaste
aastate parim proosatoodang.
“Raevununa vannis viseldes oli Kalju küll unistanud sellest, kuidas ta koos muinasjutuliste kaunitaridega vahutava jõe kaldal kakaod joob ning maasikaid mekib, aga nüüd leidis ta, et ehkki säärane tegevus oleks vahelduseks tore, tahaks ta ometi pärast iga seiklust õhtul oma koju tagasi pöörduda. Aga maailma lõpust igal õhtul koju ema juurde sõita oleks olnud liiga keeruline ja kulukas. Kaljule tundus, et lihtsam on mitte kuhugi minna.” (lk 260)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar