Urmas Vadi – Kirjad tädi Annele (2010)

Lühijuttude jälestajana tuleb ausalt-sirgjooneliselt-vankumatult tunnistada, et Vadi oskab neid kirjutada ja tegemist on Vadi parima raamatuga, seda eelkõige 3 erineva jutu õhutusel - “Tartu surm” (nö kirjanduspreemialik ilukirjandus ehk muuhulgas Ehlvesti mütologiseerimine), “Revident” (vaimukas omamoodi külaelu thriller; mind paneb ikka hämmastama, et niimoodi sundkorras on võimalik teksti välja imeda) ja “Toonesepad” (tõeliselt humoorikas lugu, nalja nabani, mingil moel kui “Tartu 7 venda”). Pea igas loos kirjutab autor kirjanik Vadist, aga selline “staaritsemine” pole üldsegi häirival moel, tegemist pole hulluva eneseimetluse vaid kirjandusliku mänguga. “Mitte sulada...” ja eelkõige laulupeo vahepildid on vast kogumiku nõrgemad tekstid, jäävad sutt suvaliseks lugemiseks muu raamatuga võrreldes (mõlema puhul tegemist selge tellimustööga?). Aga noh, põhimõtte värk.

Tuleb siis kurbusega tõdeda, et Vadist romaanikirjanikku ei saa. Mis siis ikka, elu läheb edasi. (No tõepoolest, “Toonesepad” on just-just õige pikkuse ja raskusega.)

“Kas see oli noorima onupoja vastuhakk või lihtsalt eneseväljendus, aga peale seda, kui ta oli käinud Norras, roninud koobastes ja mägedel, oli ta nagu vähe veidraks muutunud. Tema hakkas meisterdama aeda puust päkapikke. Võibolla oli ta saanud mõne ilmutuse osaliseks? Paljud täie aruga inimesed räägivad peale Norra mägesid, et päkapikud on olemas. Aga tema päkapikud, keset vanima onupoja sõjatehnikat, nägid oma tahumatuses välja veelgi jubedamad kui tavalised aiapäkapikud. Ta tegi neid alguses puuhalgudest, aga siis sai innustust juurde ja mida aeg edasi, seda suuremaks läksid ka toorikud ja päkapikud andsid juba jõuluvanade mõõdu välja. Mu õde hoidis kätega peast kinni, keskmine onupoeg oli nagu tavaliselt, kusagil sõjatehnika ja päkapikkude vahel, ja ei öelnud ikka veel midagi. Vanim onupoeg aga andis korra ühele päkapikule jalaga ja see lendas kompostihunnikusse. Seda pealt näinud noorim onupoeg oli aga nutu äärel ja lubas:
“Päkapikud seda asja nii ei jäta. Nad tasuvad kätte!”” (lk 190)

tavainimene

sehkendaja

päevaleht

sirp