17 aprill, 2015

Mann Loper – Algus pärast lõppu (2015)

Eesti oma YA romaan ja seda õige mitmekesises soustis – on postapokalüptiline Maa, peast segased kosmoserändajad (nö viimased inimesed), mutandid, skandinaavia elluärganud mütoloogia ja maarahvas, kes paiknevad Eesti aladel ja mõistavad eesti keelt. Ehk siis kokku seikluslik ulmeromaan noortele! On vankumatut sõprust, on hirmsaid needusi, on armastust, on lootusetust ja on fanatismi, on sirgeselgsust ja tumedaid jõudusid.

On kaks liini. Kosmoselaev, mis põgenemas Maalt ja seda 500 aastat tagasi toimunud üleüldise tuumakatastroofi pärast. Ja tuhande aasta pärast peaks see laev oma sihtkohta jõudma. Laeval on 500000 ellujäänut, kes peavad siis range kontrolli all inimeste genofondi alles hoidma. Ent korraga pääseb selles ülimalt reglementeeritud ühiskonnas vallale salajases laboris hoitud miski üliinimlik olend.

Teine liin toimub Maal. Jah, siin on tuumakatastroofi ja selle põhjustatud kliima (pluss maavärinad) rängad jäljed. Kuid põhjapoolsematel aladel on siiski inimasustust alles jäänud, kes on tulnud maapinnale (Ida-Virumaa kaevandustest!) peale tuumatalve ning võimaluste piires maaharimisega uuesti peale hakanud – ehk siis 500 aastat peale apokalüpsist on tekkinud selline nö muinaseestilik eluviis, kus elatakse kindlustatud külades, jahitakse odade ja vibudega, ent samas on töökorras mõned tuulegeneraatorid, mis toodavad vähesel määral elektrit. Toimib koolisüsteem, talletatakse teadmisi ja kogemusi. Külade vahel toimib kaubandus (ja ka röövretked; paistab, et Skandinaaviaski miski asustus), elu oleks justkui lill kui... sealt lõunapoolsematelt aladelt ei tuleks igal külmemal perioodil soerdid ehk rängalt muteerunud inimeste järglased, kes jonnaka järjekindlusega soovivad põhjalaste liha ja ajusid hamba alla saada. (Hull värk, et lõunapoolsemad eurooplased ohverdavad soerditele.) Veel hullem, tundub, et neid soerdeid justkui... juhiks keegi või miski. Veel-veel hullem, nendega kaasneb nö soerdihaigus, mis tapab lapsi ja nõrku (no kui läbi põed, saad immuunsuse).

Nojah, juhtub aga nii, et need kaks liini puutuvad kokku. Kumb pool jääb peale? Või hoopis tapavad soerdid kõik inimesed? Millised tumedad jõud tegelikult peitusid laeva laborites? Jne.

Tegelikult on siin toodud tegevustiku ülevaade vähe petlik või nii, aga ehk siis võimalikul lugejal on vähe huvitavam raamatut lugeda. Sest romaan on tegelt loetav. Jah, eks saaks mitmel puhul öelda, et naiivsed tegelased või sündmuskäigud, aga mis siis, kui lugemisel tekib kaasaelamine, siis on hea. Tegemist pole hüpoteetilise tulevikukäsitlusega, selle nullib ära skandinaavia mütoloogia seos tuumakatastroofiga. Kokku siis... YA postapokalüptiline sci-fi fantasy? Miks mitte, ikka parem kui miski erutavatele kooliprobleemidele osutav romaan. (No millisel ajastul pole koolidega oh nii dramaatilisi probleeme?)

Kommentaare ei ole: