Eesti oma YA romaan ja seda õige
mitmekesises soustis – on postapokalüptiline Maa, peast segased
kosmoserändajad (nö viimased inimesed), mutandid, skandinaavia
elluärganud mütoloogia ja maarahvas, kes paiknevad Eesti aladel ja
mõistavad eesti keelt. Ehk siis kokku seikluslik ulmeromaan
noortele! On vankumatut sõprust, on hirmsaid needusi, on armastust,
on lootusetust ja on fanatismi, on sirgeselgsust ja tumedaid
jõudusid.
On kaks liini. Kosmoselaev, mis
põgenemas Maalt ja seda 500 aastat tagasi toimunud üleüldise
tuumakatastroofi pärast. Ja tuhande aasta pärast peaks see laev oma
sihtkohta jõudma. Laeval on 500000 ellujäänut, kes peavad siis
range kontrolli all inimeste genofondi alles hoidma. Ent korraga
pääseb selles ülimalt reglementeeritud ühiskonnas vallale
salajases laboris hoitud miski üliinimlik olend.
Teine liin toimub Maal. Jah, siin on
tuumakatastroofi ja selle põhjustatud kliima (pluss maavärinad)
rängad jäljed. Kuid põhjapoolsematel aladel on siiski inimasustust
alles jäänud, kes on tulnud maapinnale (Ida-Virumaa kaevandustest!)
peale tuumatalve ning võimaluste piires maaharimisega uuesti peale
hakanud – ehk siis 500 aastat peale apokalüpsist on tekkinud
selline nö muinaseestilik eluviis, kus elatakse kindlustatud
külades, jahitakse odade ja vibudega, ent samas on töökorras mõned
tuulegeneraatorid, mis toodavad vähesel määral elektrit. Toimib
koolisüsteem, talletatakse teadmisi ja kogemusi. Külade vahel
toimib kaubandus (ja ka röövretked; paistab, et Skandinaaviaski
miski asustus), elu oleks justkui lill kui... sealt lõunapoolsematelt
aladelt ei tuleks igal külmemal perioodil soerdid ehk rängalt
muteerunud inimeste järglased, kes jonnaka järjekindlusega soovivad
põhjalaste liha ja ajusid hamba alla saada. (Hull värk, et
lõunapoolsemad eurooplased ohverdavad soerditele.) Veel hullem,
tundub, et neid soerdeid justkui... juhiks keegi või miski.
Veel-veel hullem, nendega kaasneb nö soerdihaigus, mis tapab lapsi
ja nõrku (no kui läbi põed, saad immuunsuse).
Nojah, juhtub aga nii, et need kaks
liini puutuvad kokku. Kumb pool jääb peale? Või hoopis tapavad
soerdid kõik inimesed? Millised tumedad jõud tegelikult peitusid
laeva laborites? Jne.
Tegelikult on siin toodud tegevustiku
ülevaade vähe petlik või nii, aga ehk siis võimalikul lugejal on
vähe huvitavam raamatut lugeda. Sest romaan on tegelt loetav. Jah,
eks saaks mitmel puhul öelda, et naiivsed tegelased või
sündmuskäigud, aga mis siis, kui lugemisel tekib kaasaelamine, siis
on hea. Tegemist pole hüpoteetilise tulevikukäsitlusega, selle
nullib ära skandinaavia mütoloogia seos tuumakatastroofiga. Kokku
siis... YA postapokalüptiline sci-fi fantasy? Miks mitte, ikka parem
kui miski erutavatele kooliprobleemidele osutav romaan. (No millisel
ajastul pole koolidega oh nii dramaatilisi probleeme?)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar