17 detsember, 2021

Jodi Taylor - Üks neetud jama teise otsa (2021)

 

Heas mõttes loetavad proosatekstid jagunevad üldjuhul kaheks - meelelahutuslikud ja midagi hingele pakkuvad. Eks nende vahel on erineva tooniga halle alasid, kuid käesolev romaan kuulub küll puhtalt sellesse meelelahutuslikku poolde. Põnev ja kiirelt loetav ajaviide, aga kas elu oleks kuidagi tühjem kui jäänuks lugemata? Noh, hetkel ehk sügishallim, muud midagi.


Ja ega autor loo vaid ilusat muinasjuttu, teoses hukkunud “heade” tegelaste hulk ületab kindlasti “halbade” tegelaste hulka - mis muidugi annab lootust selleks, milline titaanlik heitlus veel ees ootab, et järgnevaid raamatuid millegagi täita.


Ajarännaku abil ajaloosündmuste uurimine on kindlasti põnev ja ihaldusväärne paljudele lugejatele, et veidi paneb küll kukalt kratsima see suund, kuhu peategelane tahab suunata oma instituudi tööd - ehk siis mõndade saladuste tänapäeval avastamine, ent noh … mis see siis õieti on? Küllap olen liialt tähenärija.


Tegu on ikkagi meelelahutusega ja samasugust ajarändu kasutab pahalaste organisatsioon ja hoopiski brutaalsemal moel, ja instituudi katusülikool ootab niisamuti oma alluvatelt kasumi teenimist (jajah, see terav küsimus, et kas teadus peab teenima kasumit, puritaanina ma seda niiväga ei arva).


Eks lisaks ulmelisele sisule laenab autor veidi ka armastusromaanidest, nii on peategelasel üsna särisev ja dramaatiline suhe ühe oma ülemusega, mis korraks plahvatab õige kuumaks kehavedelike jagamiseks. Loomingulist vabadust (või klišeesid) on kirjeldamaks instituudi töötajate elukutseid; sellised ajaloolased jms on pigem sobivad kinolinale kui aktiivsel teadustööl.


Aga noh, nagu öeldud - see on meelelahutusena loetav romaan, ja kui järgmine osa peaks tõlgitama, küllap võtaks sellegi kätte.


“Ilmselt ei olnud ma seal, kus pidanuksin, ja seega oli mõistlik olla ettevaatlik. Aga taevas hoidku, ma olen ju ajaloolane, ettevaatus ja mõistlikkus on iseloomulikud teistele inimestele. Polnud vähimatki ohtu, halvimal juhul võis mind oodata üsna igav õhtupoolik.” (lk 62)


Kommentaare ei ole: