Imetlen autori jaksu sellise
vanapoisi esteetikat nii pikalt lahti kirjutada. See ei ole mingil juhul lihtne
või mõnus lugemine, raamatu esimene pool mõjub üsna tüütu epateerimisena, mille
võiks ehk lehe või kahega kokku võtta. Aga noh, et midagi kasvada võiks, tuleb
kasutada sõnnikut.
Sest tasapisi hakkab raamatu
teises pooles vähe inimlikumaid noote sisse tulema, minajutustaja pole enam
loosungitootja, vaid … inimene. Vähehaaval hakkavad avanema mõned võimalikud
tagamaad, millest selline vanapoisi-eufooria – või siis masendus.
Kahtlemata ei näe peategelane mingit
vaeva, et võita võimalike lugejate sümpaatiat (postituse alla lisatud linkides
on hoopis teistsuguseid lugemiskogemusi; Vilja Kiisleri järgi jääb mul mõnigi
siseringi nali registreerimata), ta lihtsalt on selline juurikas, või noh, vaat
et egoistlik mölakas. Aga ükski inimene pole saar (kuigi see on minategelase
üks unistusi), nii ei saa kuidagi mööda sellest, kuidas ühiskond suhtub keskmisest
erinevatesse. Minategelane omakorda ajab seda vanapoisi-esteetikat, mille tõttu
ta püüab vastanduda enda grupikaaslastest, mille tagajärjeks on siis veel
umbsem tupiktee. Omal moel ongi see lõpuks hämmastav, kuidas autor jätkab ja jaksab
seda lahti kirjutada. (Vahepealne sõda käsitlev osa hakkas omal moel meenutama
võimalust Švejki 21. sajandi tingimustes lahti kirjutada.)
Ühesõnaga, see raamat pole mingil
juhul tšill lugemine endast hästi arvavale lugejale, aga kahtlemata vajalik lisandus
eestluse narratiivi (haha). Või siis lihtsalt inimeseks olemisest. Tsitaate oleks
siit võinud valida ikka väga mitmesuguseid, noh, seekord siis sellised.
„Ema, ma ei taha, et sa ütled, et see on mööduv nähtus, sest ma ei tahaks ka sinusugune hetero olla, teha heteroasju ja rajada lilleaedu. Panna kardinaid ette. Teha kevadist suurpuhastust. Ei taha unistada lastelastest, sest ka see on igav. Ma ei unista lastelastest. Mulle meeldib pilvi vahtida, öösel tähti. Mulle ei meeldi lapsed. Mulle meeldib vaid see, kui lapsed mulle patse pähe teevad.
Mis vahet on, kas võtad mehe peenise suhu või lükkad keele naise tussi – mõlemad on ühtviisi rõvedad.“ (lk 74)
„Arvatavasti kord tulevikus on selline haigla, kus ravitakse geisid, kes on geide vihkajad, niimoodi, et istutakse neile peale, et nad tunneksid lähedust, ja surutakse neile peenis suhu. Ja öeldakse nagu sina. Küsitakse, kas pole hea olla gei? Kas pole vahva, et see pole tussu! Mõtle, kui siin oleks naine, kui vastik see oleks!“ (lk 77)
sirp
ekspress
vahel ma kirjutan ka...
marcalt maailmale
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar