Aafrika kirjandusest tõlkeid pole
kunagi liialt palju ning see romaan on taas üks hea võimalus oma maailmapildi
avardamiseks – seekord siis Lõuna-Aafrika rohujuuretasandil elamist kogedes.
LAV on maailma üks vastuolulisemaid riike, kus üüratu rikkuse (teemandid! Ja
kas mitte pole seal Iisraeli abil loodud tuumarelva?) kõrval eksisteerib ääretu
vaesus ja põhjatu vägivald.
Romaan kirjeldab aega, kus
apartheidi lagunemine pole enam kaugel ning seda suurem segadus on kuhjumas. On
valgete režiimivägivald, on vastupanuvägivald, on hõimudevaheline vägivald, on
gängivägivald. Ja muidugi pole need puhtalt eraldiseisvad jõud, vaid rohkem või
vähem põimuvad. Selle keskel on siis Mda peategelased, ühest külast pärit
kolmekümnendates mees ja naine, kes nüüd ühel matusel üle aastakümnete taas
kohtuvad. Nende elude neli aastakümmet on … noh, dramaatilised, aga samas ehk
selles kontekstis mitte just ülimalt imekspandavad – kõigest kogetust hoolimata
on nad elus ja füüsiliselt korras.
Eks see lõunaaafrikalik
elukorraldus on meie jaoks veider ja harjumatu segu uskumustest ja ihadest ja
võimalustest. Slummielu ongi paras võrdkuju kogu sealsele eluolule – aegajalt
aetakse see võimude poolt buldooseritega maha, vahel seda ründavad erinevad
grupeeringud ning vägistavad ja tapavad elanikke; samas eksisteerib
kogukonnatunne ja mingid reeglid. Aga see vägivald, mida titest peale
kogetakse, see on otsatu. Ühiskonnas, kogukonnas, indiviidide tasemel.
Sellele romaanile sissejuhatuseks
võiks ehk lugeda Gordimeri „July rahvas“, aga samas on romaanide rõhud vähe
erinevad – kui Gordimeri teksti võib võtta ohu- või eksistentsiaalse romaanina,
siis Mda tekst on pigem sisselõige ühe kohaliku rühma mentaliteeti. Ja see on
mitmekesine.
1 kommentaar:
Ma panin "ei huvitu", aga tegelt usun, et see on hea raamat - mitmed tuttavad on kiitnud. Lihtsalt mul ei ole vaja ajju veel teiste valu, aitäh - eile kirjutas Rents postituse ja mul on see nii mõtteis ja nii valus, et tundub täiesti rumal minna ja sellist valu teadlikult juurde otsida.
Et mu enda raamatud pole just leebed tegelaste vastu? Sealsed rämedad asjad juhtuvad, sest nad on veel napilt killas "millist kuidagi taluda suudaksin, mis on võrreldav valuga, mida juba tundsin ning niisiis kuidagi ära talusin", aga on mingi piir, millest ma üle ei lähe, sest ma ei suuda teatud asju kujutledagi, ise katki minemata.
Nt ei piina keegi lapsi, eks ole.
Postita kommentaar