Loomingu Raamatukogult huvitav
tõlke valik, loodetavasti värskendab see nii mõnegi lugeja kogemusi (ERRi
portaalis on katkend teose algusosast). Tegemist siis harjumuspäratu vaatega
jumalale ja kuradile, mida võiks muidugi süüdistada jumalavallatuses, aga pigem
võib mõelda, et kõik pole must ja valge ning üldistamine saab pahatihti alguse
õige suvalistest juhtumistest. Jumal (selle raamatu tegelane) küll lõi kõik
olemasoleva, aga sisimalt on ta ennasttäis sitapea. Ja no Kurat (selle raamatu
tegelane) … meie pealiskaudsus teeb temast Põrgu (selle raamatu üks
tegevuspaiku) katlakütja.
Poeemi lõpuosa läheb õige …
utoopiliseks. Jumala tähelepanust ilmajäänud inimesed on hävitanud Maal kõik
elava ning viimaks ärganud ja šoki saanud Jumal leiab ühise keele … Kuradiga
(keda ta varem igati peksnud on), ning koos Põrgusse saadetutega (ehk siis pea
igaühega, kõik meist on mingil moel patused), leiavad nad … uue maailma.
Huvitav, et autor jätab selle
viimase maailma inimlikest pahedest puutumatuks, millest selline optimism? Et
tegu on surnutega? Või et kui Jumalat ega Kuradit enam pole, on ka inimesed
vabad oma hullustest? Tasub meeles pidada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar