Theodora Goss - Pug (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2012)

 

Goss on kahtlemata üks mu lemmikuid lühiproosa kirjutajate hulgast, aga sellele tekstile ma ei saanud küll õieti pihta. Et siis oma kuulsa suguvõsa viimane võsu on pidevate lähisugulaste abielude põhjustatud vereliini nõtruse tõttu õige hädise tervisega, kuid ema sooviks siiski pärilusliini jätkumist. Tervise tõttu ei saa neiu lossi ja selle pargi piiridest väljuda, küll käivad nende lossi imetlemas erinevad turistid.

Ühel päeval ilmub lossiparki koer, kelle eest hakkab neiu salaja hoolitsema. Mõne aja pärast juhatab see koer nö ukseni, mis viib neiu kuhugi lähiminevikku või lähitulevikku (Inglismaa piires; oh, Napoleon saab siiski Waterloos tappa!) ning nii avastab neiu mõned inimesed, kes samuti saavad ajas ja ruumis liikuda. Nende ühiseks jooneks on, et nad on kõik õnnetud. Aga mis siis see veel, mis see ajaukse kaudu rändamine õieti on?

Lugejana ma ei saa pihta, mida Goss õieti ajab. Nagu ikka, siis keskkonna on ta kenasti välja kirjutanud ja eks see ajastu kahtlemata istub talle. Kuid on see fantaasia- või ulmekirjandus, kah ei oska täpsemalt öelda. Ajas rändamine justkui viitaks ulmele, samas see jääb kõik häguseks, mis võiks tagasi vedada Gossile harjumuspärasema fantaasiakirjanduse valda.