Tegu on pigem esseeliku palaga autori ja sünnimaa suhetest. Identiteet kui selline - lapsena Ungarist lahkunud, õppis ta inglise keele nii ära, et ungari keel ununes, seda pidi hilisematel eluaastatel taasõppima (ja ikkagi uuesti täielikult omandamata). Eks sellest on hiljem kirjutatud ka “Dora/Dóra” tekstis.
Huvitav põige ka soome-ugri maailma - kui siinses maakolkas on ungari keel suguluses eelkõige ugri keeltega, siis Goss pakub hoopis lihtsamat ja müstilisemat seletust: see on kerges suguluses soome keelega, aga muidu tekkinud justkui eimillestki. Eks muidugi ei oota siines tekstis just suuremat täpsust või siis teistmoodi - ehk ungarlased ei tunnetagi suurt sugulust Siberi ugri keeltega (jällegi, Goss mainib samas kõrgeid põsesarnu, mis pole samas iseloomulik teistele Kesk-Euroopa rahvastele).
Mitmel puhul vihjab autor ungarlaste … teistsugusele olekule. Ja muidugi Budapest ja Doonau ja lõhnad ja maitsed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar