Toomas Haug - Mustamäe vanad (Eesti novell, 2020)

 

Polegi varem Haugi ilukirjandust lugenud, seniste artiklite põhjal olen arvanud, et selline tõsisem konservatiivne autor, ja kui ilukirjandus, siis kah … selline. No peaaegu, nagu selgub, aga ikkagi empaatiline. Lugu võiks siis olla ülevaade Mustamäe sünnist ja sinna eluaseme saanud vabariigiaegsete juurtega eestlaste … identiteedist? Olemusest?

Või siis lihtsalt tagasivaade kahe (õnnetuse läbi selgroo murdnud) vanainimese ühisele eluteele: rõõmud ja mured, lähedus ja eripärad. Nagu ikka paaridel, kes suudavad aastakümneid koos püsida. Vanad pole mingil juhul ideaalsed inimesed, aga noh, kes oleks. Plussiks kindlasti dialoogivorm, mis ei lase tekstil minna heietamiseks.

George R. R. Martin - Tuli ja veri (2020)

 

Raamat Westerosi ja Targaryenite tõsistele austajatele ehk siis ühe tollase meistri kirjeldus poolteist sajandit kestvast Targaryenite valitsejasoo tegemistest - algab see Aegon I vallutusega ja raamat lõppeb Aegon III täiskasvanukssaamise ning riigi ohjade enda kätte haaramisest. Tegu pole niisiis Targaryenite kogu valitsusajaga - käsitletud on 7 kuningat, käsitlemata jääb Aegon III pikem valitsusaeg ning talle järgnenud 10 kuningat (ehk siis “Jää ja tule laulu” sündmusteni jääb umbes 2 sajandit; põgusamaid pilke hilisemate valitsejate tegemistest saab eelkõige “World of Ice and Fire” ja “Seitsme kuningriigi rüütli” raamatutes; siinse teose osi on ilmunud “The Book of Swords” ja “Rogues” antoloogiates).

Targaryenid pole mulle kunagi meeldinud ja ega selle romaani abil ka muutu meeldivamaks, või noh, vastuvõetavamaks. Kõik need õdede-vendade ja lähisugulaste naitumised … on selgelt häiriv. Samas saab laias laastus aimu Westerose kujunemisest ühe valitseja võimu all (Dorne jääb veel eraldi) ning muude naabrite tegemistest (dothrakidest pole küll sõnagi). See ajalugu on õige vägivaldne ning omal kombel kordab “Jää ja tule laul” paljuski oma tegelaste abil (erinevus on muidugi see Müüritaguse oht, millest pole siin raamatus juttugi - on vaid Müüri ja Starkide võitlused metslastega). 

Kahtlemata ei saa jätta rõhutamata, et tegemist on nö ajalookirjutusega - ehk siis kellegi või huvigruppide nägemusega, mida siis Martin mõnuga lüpsab; omal moel võiks see olla päris õpetlik kirjavara ajalooteaduse huvilistele. Kes räägib, kellest räägitakse, kelle teateid kasutatakse ja kuidas neid tõlgendatakse (eriti tuleb see välja jutustaja suhtumisest Puraviku ülestähendustesse, mida ta peab enamvähem klatšiks, aga oh millise mõnuga seda möödaminnes muudkui teksti sisse pistab): ühesõnaga, see on ühe kildkonna nägemus (mis on siis omakorda esitatud Martini sule läbi); kindlasti saaks sama ajajärku teistsuguste rõhuasetustega jutustada.

Üks, mida varasema ajajärgu ikka armastatakse rõhutada, on see, et kui palju vägevaid suguvõsasid on aja jooksul eri konfliktides (teatud kodusõda paistab olevat Westerosis pigem reegel kui erand) põrmu pühitud - nii ka selles loos on hulgim vägevaid, keda “Jää ja tule laulu” toimumise ajaks enam pole (aga Brackenid ja Blackwoodid hävitavad teineteist aegade algusest vist otsani). Sellest hulga müsteerilisem on see, kuidas see lohede suguselts korraga kaduma hakkas - hea küll, eks see täiskasvanud lohede hukkumine kodusõjas on omal moel arusaadav, kuid kõik need nooremad olendid ja munakurnad? Kas siis tõesti nii suur sõltuvus Targaryenite tugevast vereliinist?

Eks veidi on hirmutav, kui mõnel puhul nimetatakse seda teost sarja esimeseks raamatuks (tõsi, ajaliselt on peaaegu pool Targaryenite valitsemisaega käsitlemata) - tegemist on muidugi toreda ja vajaliku taustmaterjaliga esimesele viiele “Jää ja tule laulu” osale … aga millalgi võiks muidugi ka kuuenda ja seitsmenda osa avaldada. Kindlasti on palju lugejaid, keda lummavad raamatu mustvalged illustratsioonid eelkõige noorematest ja vanematest Targaryenitest, aga noh, minu meelest on see vähe laiatarbekaup oma heroilisustega (kuid samas on ka mitmeid õige jõhkraid “kaadreid”).

Ootamatul kombel on tänavu ilmunud tervelt 3 Martini teost, parimaks lugemiskogemuseks on vast “Valguse hääbumine”, käesolev teost jagaks ehk teist kohta koos “Haviland Tufi reisidega”. Näis, kas Varrak julgeb “The World of Ice and Fire” kallale asuda, on teine selline … illustreeriv väljaanne (samas, see ilmus juba mitu aastat tagasi, nüüdseks on juba uudisväärtuse kaotanud).

lugemissoovitus

ulmekirjanduse baas

Auður Ava Ólafsdóttir “Arm”. Eesti Raamat (2020)

Oma 50nda sünnipäeva lähenedes plaanib Jónas, kuidas oma naabrilt kahtlusi äratamata püssi laenata. Veel muretseb ta, kuidas asja korraldada nõnda, et tema tütar ei peaks üle elama ei tema leidmise vapustust ega ka teadmata kadunu tulutu tagaotsimisega kaasnevat lõputut muret.

“Arm” tähendab seda armi, mis haavadest jääb, kuigi eesti keeles on arm ka heatahtlikkus, halastus, armastus, siis tundub mulle, et siinkohal on see teine tähendus võib-olla mõistlikum kõrvale panna... kuigi, mine sa tea, eks leidub siin tekstis vast ikka kõike seda ka.

Tekst ütleb, et inimese kõige esimene arm on naba. Märk kõige esimesest katkenud sidemest teise inimesega. Sealt edasi tuleb olla üksteisega seotud silmale varjatumatel viisidel – veresidemed, armastus, miks mitte ka kohusetunne... Needki sidemed võivad alati katkeda ning ka nendest katkemistest jäävad alati haavad, millest saavad armid.

Tekst ütleb veel, et armi koht jääb alati natuke teistsuguseks kui kahjustamata koed selle ümber, see on kahvatum ja madalam ning mõned armid võivad ulatuda sügavamale kui teised. Jónas külastab ema, kes on üha enam aja enam kaotanud sideme enese ümber toimuvaga, ning asutab lendama ühte nimetusse, sõjast laastatud sihtkohta. Kaasa pakib ta tööriistakohvri ja akutrelli – kindlustamaks, et asi sobiva konksu puuduse taha ei jää. Riideid, pole vaja, kuid noorpõlve päevik-märkmikud tuleb võtta, et need ära visata kohas, kus keegi neid pärast leida ei võiks.

“Arm” on napp ja poeetiline, omamoodi sümboolseid elemente täis, lummav, lihtne, ent ometi tihedalt seotud. Jónas (nimi tähendavat tuvi) peatub hotellis nimega “Silence” ja restoranis “Limbo” pakutakse talle eineks küpsetatud tuvi. Hotellis kohtab ta väikest sõjast traumeritud poissi, kel nimeks Adam. Ja nagu võib arvata, siis kohas, kus külalisele pihku pistetud linnakaardile pole märgitud mitte niivõrd vaatamisväärsused, vaid hoopis maamiiniohtlikud paigad ning mõned demineeritud alad, kuhu minna võib, hakkab Jónasega vähehaaval midagi toimuma. Pole põhjust, mikss ta ei võiks oma plaani veel pisut edasi lükata, seni, kuni aitab parandada kapiuksi ja puhastada torusid, kuni leitakse pahtlit ja värsket värvi. Mine sa võta kinni, on see enese leidmine või hoopis enesest välja vaatama õppimine. Iseenesest muidugi pole selles midagi uut – mõnes mõttes võiks asja kokku võtta käibefraasiga “esimese maailma probleem”, aga loomulikult pole sellisest kokkuvõttest mingit kasu muidu, kui ehk ainult tagantjärele. Ainult tagantjärele saab aru, et pildist jääb ikka ja jälle midagi välja ning inimene on lõputult narr. Aga sinna, muidugi, on väga raske midagi parata.

Ja natuke lõbusal noodil – midagi MacGyverlikku on ses teibis, akutrellis ja naiste maja korda tegemises. Ning muuhulgas saab raamatust teada kuidas kalkulaatorita ruutjuurt leida. :)

Hakates Svanuriga hüvasti jätma, märkan, et tal on midagi veel hingel.

Ta niheleb haagissuvila ees.

“On sul padruneid ka vaja?” küsib ta.

“Jah.”

“Seda ma kartsin.”

Ta kõhkleb.

“Jama lugu, need said mullu lumepüüjahil otsa.”

Ta vaatab must mööda, aga koer vaatab mulle otsa.

“Ma pole ausalt öeldes kunagi varem laskerelva käsitsenud,”

ütlen naabrile.

“Seda ma arvasin. Et sa ei oska püssist lasta.”

Tal on õigus, ma ei oska püssist lasta. Keegi teine peale minu võib pihta saada.

Siista küsib, kas ta võib teinekordki läbi astuda.

“Kas sobib, kui ma teinekord läbi astun?”

Ütlen talle, et mul on tulevastel päevadel veidi tegemist, ja enne kui sõnasabast kinni saan, lisan: “Ma lähen tegelikult minema. Reisile.”

Mõte tabab mind kui välk: ma kaon ära. Siis ma ei pea muretsema, et Vesiroos mind leiab. Nagu keerisena langev lind, kes hõljub veel paar meetrit maad ligi, enne kui kukub lõplikult ja kaob. Viimase tiivalöögi, viimase tõmbega alla kaljulõhesse, lõpuks jäävad vaid pleekinud kondid rändajatele teed näitama.

Välistan siiski järele mõeldes võimaluse haihtuda. Vesiroos otsiks mind terve igaviku visalt taga ja lõpuks viiks valu temagi hauda. Sõidan selle asemel välismaale ja Vesiroos ning ema saavad mu säilmed kenasti karbis kätte.

“Su isa on läinud oma pikimale teekonnale,” ütles ema. Tulin just eksamilt, ta seisis ukselävel ja ootas mind.

“Kuhu?” küsisin ja märkas in isa pruuni portfelli võõrasemapeenras.

Viisin portfelli tuppa, tegin lahti ja laotasin arved lauale laiali. Järgmisel päeva lteatasin emale, et tulin ülikoolist ära ja jätkan isa jälgedes Terasjalad Oüs. Küll nõudlus terasjalgade järele püsib.

Ütlesin emale, et ta ei muretseks.

“Mu elu parimad hetked,” kuulen Svanuri sõnu, “on siis, kui laman üsinda varavalges nõmme peal magamiskotis, püss käes, ja ootan lindude ärkamist. Vaikides, pilk lumekoorikul. Tunne, nagu oleks emaüsas. Turvaliselt. Pole vaja sündida. Pole vaja välja tulla.”

Mida ma Svanurile vastasin?

Ma kordasin tema sõnu. Ütlesin, ei, välja pole vaja tulla. See oli viimane lause, mida talle ütlesin. Viimased sõnad olid seega öeldud. (lk 51)

Kertu Moppel - Kangelase teekond (Eesti novell, 2020)

 

Sarnaselt Jaanimägi loole on seegi tekst neile lühiproosa austajatele, kes tahavad kiirest elamuse kätte saada. Ja Moppel ei pane ilukirjandust, tema ütleb otse, mis on see inimese elu tänapäeva ühiskonnas. Aga seda tsitaati ma ära ei too, vaid hoopis selle, milline see meie tarbimiskultuur õieti on.

Tekst loetav Vikerkaare kodulehelt.

“See “alati on tulemas midagi paremat” ei tundunud Markole enam kuidagi hoomatav. Kaua sa elad nii, et homme on jõulud ja siis on veel paremad jõulud ja siis on superjõulud ja siis on jõulud3000megapakk? Ma ei jaksa kogu seda “paremat” enam ära seedida, enda omaks teha. Sest mina ise ei muutu ju paremaks. Mina ise ei suuda enam suuremat õnne ära hoomata, sest minu õnnetundmisel on lagi. Seal on piir. Aga tuleviku fantastilisusel ei ole. See sõidab must üle nagu rong, mis on täis pallimeres ulpivaid ülekaalulisi lapsi, spiidi teinud kloune ja käsi kokku taguvaid vanemaid, kelle näod leemendavad läbi naha pressivatest õnnepisaratest.” (lk 39)

Maarja Kangro - Läti lipp (Eesti novell, 2020)

 

Eks see ole vana tõde, et loomemajades pole teps mitte lihtne teha loomingulist tööd. Autor kirjeldab üht juhtumit Läti Ventspilsi majas: elu on nagu on, aga vahel tahaks lätlast ka. Kui aga satub ette sobiv lätlane, selgub, et lätlane on emotsionaalselt seotud ning enese katsuda laskmisest ei taha kohe üldse kaugemale minna. Loo peategelane ei anna alla ning püüab kena lätlast ikkagi ära vedada … aga see polegi nii lihtne.

Kangro tuntud headuses ehk lugeja ei pruugi end eriliselt mugavalt või turvaliselt tunda, aga ometi tahaks teada, kuhu see hinge ja keha road movie võiks välja jõuda. Naine, kes tahab oma tunge rahuldada ning seda üsna otsekoheselt, mitte läbi lillede ja õhkamiste. Tegu pole just katarsist pakkuva looga, aga eks ajju võiks jääda puremiseks ehk nii mõnigi mõttetera.

Tekst loetav ERRi kultuuriportaalist.

Javier Marias “Oxfordi romaan”. Varrak (2012)

Kõige enam meeldis mulle peatükk, mis algas prügikoti ja lõppes prügikotiga, kuid sinna vahele mahtus salapärase mehe ilmumine ukselävele ning liitumine kummalise ühinguga ning selle vestluse käigus ilmneb muuhulgas ka kõigi asjade tumeda poole eksisteerimise võimalus ning selles peituv õõvapotentsiaal. Olgu siinkohal veel öeldud, et prügi võib võtta ka kui üksiku inimese elu ainsat tunnistajat.

“Oxfordi romaani” hispaaniakeelne pealkiri on “Todos los almas” ehk “Kõik hinged” ja kui paslik tundub see kirjeldama justkui varjudena ilmuvate ja kaduvate tegelaste, minategelane kaasaarvatud, kõikumist mööda Oxfordi linna – olgu see siis ülbete ja uhkete kodutuina tänavail, eraelusid kiivald saladuses hoidvate ning samas teiste elusid vilunult väljanuhkivate ja klatšivate õppejõududena traditsioonilistel õhtusöökidel, või tähtajaliste armastajatena ette kindlaks määratud armukeserollis. Aga samas tuleb tunnistada, et Oxford pealkirjas kõlab siiski ka üksjagu värvikamalt ja teatud ootusi, isegi kui see on ootus vanadele kivihoonetele ja tolmunud raamaturiiulitele ja ainus, mis ma pealkirjaga seoses (mille tõlkimine on ka ka lahti seletatud) öelda tahtsin, ongi see, mis öeldud.

Ehk kõige lemmikum tegelane on see kõige müstilisem neist – uksehoidja Will, kes kõrges eas vankumatult ametipostil jätkab ning viibib oma mõtteis vaheldumisi kõigis aegades ja kõnetab saabuvaid professoreid kõikvõimalike ammuste (ja kes teab, ehk ka tulevaste) professorite nimedega, mitte iial aga nende endi omadega ja sellest võib järeldada, et kunagi ei ole teda veel olevikust tabada õnnestunud.

Eks kõigest sellest aja ja kaduvusega pendeldamisest õhkub hästi ka pikema ent tähtajalise viibimise hõngu. Seda justkui kohanemist ja kohal viibimist, aga samas ka äralõigatust ja hajusust. Kaks aastat ei ole piisav aeg, et muutuda “siniste silmadega hiinlaseks” nagu Marco Polo, kes liiga kauaks Hiinasse jäi, aga samas on see liiga pikk aeg, et jääda päriselt külaliseks või turistiks, piisavalt pikk aeg, et vajada sõprus- ja muid suhteid, luua sidemeid ümbritseva ruumiga.

Loomulikult leiab siit ka ekslemist tolmustes vanaraamatupoodides, millega on samuti seotud üht-teist pisut kummalist ja unenäolist – vastates nõnda siis nii Oxfordi nimega seotud ootusele, et on tolmused raamatud, kui ka hingedega seostuvale müstikaaimdusele. On vanapaar, kes jälgib päevast päeva mustvalgelt ekraanilt keldriruumis toimuvat, kui sinna mõni klient peaks eksima; on õppejõud, kelle minategelasest hispaanlane tabab ennastunustavalt venekeelset luulet lugemast (ja kelle kohta räägitakse, et ta olla käinud NSVList põgenenuid tõlgina intervjueerimas); on kummaline lonkav tegelane kolmejalgse koeraga, keda hispaanlane märkab järsku endaga pidevalt samades poodides viibivat; on jahti mõnevõrra obskuurse kirjaniku (Arthur Machen) haruldastele teostele, ja hiljem veelgi obskuursema kirjaniku (John Gawsworth) elulookildudele, mis hakkavad lõpuks ühe teise tegelase looga, vähemalt jutustaja kujutlusis, traagiliselt tumedat kuju võttes põimuma.

Tegelikult on siin muidugi ka üksjagu ülimalt loomulikku ja kergelt absurdset koomikat alustades õppejõudude õhtusöögikirjelduse ja kohustusliku minuti pealt reglementeeritud vestluskorraldusega paremal ja vasakul käel istujatega ning sealt edasi liikudes kaamerat jälgivate poodnike meelelahutust silmas pidades võimalikult elava ja liigutusterohke keldririiulite vahel viibimisele ning miks mitte lõpetades sellega, millega alustatud sai, see tähendab tolle salapärase jälitaja ja salapärase ühinguga.

Kui aus olla, siis loo kulgemise viis meenutab näiteks Ishigurot – kerge unenäolisus ja absurdsus ja mäluga mängimine ning selle lahutamatus ettekujutuse ja fabulatsiooniga; ja siis armastus ja surm – nagu järelsõnas välja toodud. Järelsõnast muidugi leiab veel humoorikaid fakte – nagu too fiktiivselt reaalne Redonda kuningriik väikesel asustamata Kariibi mere saarel, mille too obskuurne kirjanik Gawsworth ühelt teiselt kirjanikult päranduseks saanud ja kelle kirjanduslik mantlipärija Jon Wynne Tyson olla tollest tiitlist Javier Mariase kasuks loobunud. Nõnda on siis selle loo autor ühtlasi nüüd ka fiktiivne monarh, kes jätkab sõpradele ja lugupeetavatele fiktiivsete aadlitiitlite jagamise traditsiooni – muuhulgas saanud Orhan Pamuk Värvide Hertsogi tiitli ja siinkohal tuleb tunnistada, et “Oxfordi romaan” meenutas mulle oma kulgemisviisilt natuke ka Pamukit. Siinkohal võib ainult muiates kahjatseda, et Friedebert Tuglas omal ajal, kui ta mõtles välja salapärase kirjaniku nimega Arthur Valdes, kelle fiktiivset elulugu hiljem teisedki täiendanud on, et siis ka ei taibatud mõni kuninglik või muidu väärikas või eksootiline fiktiivne tiitel mängu lisada.

Ta pööras pilgu ära. Korraga näis lort Rymer oma iharast unelusest ärkavat, viibutas tarmukalt haamrit, ning leides end keset tohutut vaikust (enam ei kostnud isegi pominaid ja kõik üliõpilased alumistes laudades olid oma armetu õhtusöögiga ühele poole saanud ning juba mõnda aega tagasi minekut teinud, võtttes hüvitisena kaasa mõned noad), tegi ta ebamäärase põlgliku liigutuse ja osutas käepidemega meie poole:

“Mis kärbes teid hammustas? Kas teil pole üksteisele midagi öelda või jäi kont kurku kinni?” Ja end püsti ajades lükkas ta tülgastunud puusaliigutusega eemale hernestest tühjendatud ja muidu puutumata praetaldriku, tõi kuuldavale jämeda ladinakeelse fraasi, ilma et oleks püüdnudki seda õigesti hääldada, äigas lömmis haamrialusele viimase raevuka hoopi ja röögatas eufooriliselt: “Magustoit!”

Kõrgetel söömaaegadel on see väga pühalik ja (plastiliselt) kaunis silmapilk, kuna see on kõikidele külalistele märguandeks püsti tõusta, uuesti järjekorda võtta (sedapuhku üpris korratusse, tuikuvasse ja anarhilisse) ja liikuda edasi salongi, vähem ametlikku ning sõbralikumasse kui söögisaal, kus pooleteise tunni jooksul lastakse tõttamata hea maitsta värsketel puuviljadel, troopilistel puuviljadel, kuivatatud puuviljadel, jäätisel, kookidel, pirukatel, šerbetil, tavalistel šokolaadikommidel, küpsistel, vahvlitel, piparmündi- ja alkoholitäidisega šokolaadil, samal ajal kui päripäeva ja väga reipalt lastakse ringi käia hulgal pudelitel või õigemini karahvinidel haruldaste portveinidega, mida tavalistest poodidest ei saa. Sellel teisel, õhtusöögi pisut soodsamal etapil, mis on pigem keskaegse kui kaheksateistkümnenda sajandi hõnguga ja mida kohalikud tunnevad “banaanisöömisena kuuvalgel”, vahetatakse lõpuks vestluskaaslasi ja nendega võib rääkida ajapiiranguta, ning sedamööda, kuidas portvein teravdab soovi kaotatu tasa teha ja annab ühtlasi viimse lihvi esimese vaatuse käigus joodud veinide mõjul juba niigi mandunud keelekasutusele, muutub jutuajamine üldiseks, taltsutamatuks, tooreks ja vahel isegi kaootiliselt sündsusetuks. Lisaks on ka ähmane võimalus, et mingil hetkel otsustab warden (nagu kõik muu, oleneb ka see tema tahtest) juua kuninganna terviseks, mis tähendab seda, et lõpuks on lubatud suitsetada. (lk 51-52)

Aga enam ei leia seda kohta, kus öeldi umbes miskit sellist, et ka raamatud on tihti ainult ajutiselt kellegi omad, et siis jälle naasta oma õigele kohale, vanade raamatute maailma.

Urmo Jaanimägi - Ajaliku elu rõõmud (Eesti novell, 2020)

Lühiproosat neile, kes tahavad kiiret puänti; noh, kogu lugu on üks puänt. Ehk kuidas vanematele (inimestele) käkki keerata, kui oled veel noor (ega ei saa ka öelda, et siinse teksti vanemapoolsed tegelased just arukalt käituks).

Autori nime olen siinseal näinud, aga tõesti pole varem midagi lugenud. See lühitekst süstib lootusrikkust.

Robert W. Chambers “Kuningas kollases rüüs”. Salasõna (2001)

Üks õdusalt paslik lugemine raamatusõbrale hilises oktoobris enne pühakute- ja hingedepäeva kättejõudmist. Eriti veel, kui see raamatusõber oskab hinnata elegantset kirjastiili (küllap siinkohal tasub tänada ka tõlkijat) pisut gooti-romaanilikku atmosfääri ning täpselt defineerimata õudust. Tegemist 1895. aastal avaldatud lühijuttude kogumikuga ja nagu kaanelt lugeda võib, siis on tegemist kultusraamatuga. No kultus kultuseks – siinkohal jään rahumeeli tõlkija vägagi põhjalikku järelsõna usaldama ja lugejana tunnen lihtsalt rõõmu elegantselt kirjapandud tekstidest, mida tugevamalt või õrnemalt ühendavaks niidiks on üks raamat, üks näidend pealkirjaga “Kuningas kollases rüüs”, mille lugemine enesega paratamatult kaasa toob häda ja hävingut ja enesega segiminekut. See on raamat, müütilisest pilvedes hõljuvast maast ja müütilisest (ilmselt siis kollaseisse räbalaisse riietunud) kuningast, raamat, mis olla nii sõnuseletamatult kaunis ja õudne ühekorraga, et inimmõistus seda lihtsalt välja ei kannata ning näib, et ka üleloomulikud jõud seepeale liikvele asuvad, aga samas ei olevat seda raamatut võimalik ära keelata, sest et ta kõigi tsenseerimiseks eksisteerivate kriteerumite järgi justkui midagi taunimisväärset pole. Et ühesõnaga – suurepärana õudukas raamatusõbrale, kes teab, ehk leiab lugejagi kunagi hajameelselt riiulit uurides sealt ühe õhukese mürkkollases köites raamatukese, millest keegi ei tea, kuidas see sinna sai ning asub pahaaimamatult lugema ja siis … siis ongi juba hilja …

Raamatus nii 1920. aasta tuleviku New York, kui ka Pariisi, kohtuda võib isegi vana-Prantsuse keelsete jahipistrike kasvatajate, ebasurnute, ning ühe pisut nälginud ja kärnase, ent mõnusalt nurruva valge kassiga.

Olin juba pöördumas, et söögituppa minna, kui mu pilk langes ühele kollases köites raamatule, mis seisis viimase raamatukapi ülemise riiuli nurgas. Mulle ei tulnud see tuttav ette ja põrandalt ei seletanud mu silm kahvatuid tähti raamatu seljal, seepärast läksin ma suitsetamistuppa ja hõikasin Tessiet. Ta tuli ateljeest ja ronis raamatut võtma.

“Mis see on?” küsisin ma.

““Kuningas Kollases Rüüs”.”

Olin tummaks löödud. Kes oli selle sinna pannud? Kuidas see minu korterisse sattus? Olin juba ammu otsustanud, et ei tee sedaraamatut kunagi lahti ja ükski jõud maailmas poleks sundinud mind seda ostma. Kartes, et uudishimu võib mind seda avama ahvatleda, ei olnud ma raamatupoodides sellele isegi pilku heitnud. Kui ma olingi kunagi tundnud mingit kiusatust seda lugeda, siis hoidis noore Castaigne'i – keda ma tundsin – kohutav tragöödia mind nendest pahelistest lehekülgedest tagasi. Ma olin alati keeldunud selle kirjeldusigi kuulamast ja teist osa ei söandanudki keegi kunagi valjult arutada, mistõttu mul polnud vähimatki aimu, mis nendel lehekülgedel peituda võib. Põrnitsesin mürk-kollast köidet, nagu oleks see madu.

“Ära puuduta seda, Tessie,” ütlesin ma, “tule alla.”

Loomulikult piisas minu manitsusest tema uudishimu äratamiseks ja enne, kui ma teda takistada jõudsin, võttis ta raamatu ja kepsles naerdes sellega ateljeesse. Ma hõikasin teda, kuid ta lipsas õrritava naeratusega mu abitute käte eest kõrvale ja ma järgnesin talle pisut kärsitult.

“Tessie!” hüüdsin ma raamatukokku astudes, “kuule, ma mõtlen seda tõsiselt. Pane see raamat käest. Ma ei taha, et sa selle lahti teed!” Raamatukogu oli tühi. Käisin mõlemas elutoas, pesukojas ja köögis ja tulin lõpuks tagasi raamatukokku ja alustasin süstemaatilist otsingut. Ta oli ennast nii hästi ära peitnud, et alles pool tundi hiljem leidsin ma ta kahvatu ning tummana ülal kolikambri võreakna juures kössitamas. Nägin kohe, et ta oli oma rumaluse eest karistada saanud. “Kuningas Kollases Rüüs” lebas ta jalge ees, kuid raamat oli teise osa kohalt avatud. Ma vaatasin Tessiet ja mõistsin, et oli liiga hilja. Ta oli “Kuninga Kollases Rüüs” lahti teinud. (lk 82-83)

Manfred Kalmsten - Murtud Süda (Raske vihm, 2020)

 

Alternatiivajalooline lugu sellest, kuidas Baltikumi (või Liivimaale?) püütakse sisse nihverdada ristiusku ... Ainult et umbes 19. sajandi paiku, kui Kalevite riik on küllaltki vägev ning riigiusuks maausk ning väiksemad rahvad õige rahulolematud sellise asjakorraldusega. Üheks selliseks väikerahvaks on kurelased (keda on Kalevite riigis küll miljoni jagu), kes peale saja-aastast vabadusekaotust ihkavad ikka iseseisvust tagasi ... seda kasvõi Valge Kristuse abil. Et kurelased saaks oma ülestõusu edukalt korraldatud, peavad nad aga surnust äratama oma vägevaima kangelase (kes on miskil moel õige kalevipoeglik oma saatuse poolest.

Lugu ongi sellest, kuidas sinna Kuremaale saabub noorpaar, et neiu kurelastest vanemate juures saada varjule Kalevi riiki kiusava katku eest. Eestlasest väimees avastab peagi, et Kuremaa olud on üpriski kummalised, öösiti tehakse veidraid ande ning salaja varutakse relvi. Kurelasest neiu satub aga õige ... painajaliku konksu otsa ehk selle jääb selle sada aastat surnud kangelase lummusesse ning unedes teevad nad õige riivatult vanainimeste asju. Eestlane annab kahtlustest teada Kalevi sõjaväevõimudele - kurelased plaanivad midagi õige radikaalset, ja õige peagi. Samal ajal avastab neiu, et temast sõltub kurelaste võimalik vabadus. Oleks vaid tee selleni võimalikult veretu!

Hiljuti on midagi sarnast kirjutanud Maniakkide Tänav romaanis "Newtoni esimene seadus", Kalmsten pole küll niivõrd hoolsalt aurupunki lüpsnud. Alternatiivajalooline idee on omamoodi vaimukas (Kalevi riik laiub Läti aladelt Saamimaani!); ehk veidi klassikaliselt on lahendatud naispeategelase Ailissa juhtumised surnud kangelasega, kõik need unenäolised seiklused kurelaste vägilasega on veidi ... noh, lihtsalt teostatud. Sellest maailmast võiks veel midagi lugeda, eks neid Kalevi riigi sisevastuolusid (ja kahtlemata ajalugu!) oleks võimalik kindlasti veel mitmel moel läbi kirjutada.

ulmekirjanduse baas

Karin Tidbeck - The Last Voyage of Skidbladnir (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Lugu laevast, mis … toetub krabilaadsele hiiglaslikule olendile, kes/mis suudab “ujuda” eri maailmade vahel. Ainult et see “laevamootor” on haigeks jäänud ning kapten plaanib olendi lihaks müüa ning saadud raha eest uue ja väiksema mootori osta.

Laeva tehnik … on sügavalt sisse võetud “mootorist” ning tal õnnestub kaaperdada see sõiduk ning juhib selle ühte mahajäetud maailma - kus see krabimootor valib uue, suurema kesta, ning edasi sõidab krabimootor kuhu iganes soovib …

Lugu on jutustatud läbi inimesest nö junga silmade, kes järkjärgult avastab selle laeva saladuse ning osutub seejärel kaaskaaperdajaks. Nüüd, kui krabi vaba on, saab ta küllaga võõraid maailm külastada, nagu ta enne laevale tööle saamist unistas. Ainult et … kui kauaks? Mis saab, kui mootor otsad annab? On tal üldse lootust koju naasta?

Mingi mõttes nagu harjumatu, et tegu pole tehisintellekti sisaldava looga (lendav laev!), vaid et ongi selline … elav olend; mingis mõttes annab see tekstile juurde justkui inimlikku kui ka mütoloogilist mõõdet - kuivõrd kirjeldatud maailmad pole tõesti just inimpärased kohad. Hea tekst.

Manfred Kalmsten - Tundmatu surm (Raske vihm, 2020)

 

Kui kogumikus on eespool avaldatud üks üsna õnnetu fantasy paroodia, siis see tekst on küll päris korralikult teostatud fantasy.

Vana kuningas on haige ja saadab oma väimehe uurima, et ega sootagused … inimeste ja sisalike moodi humanoidid valmistu läbi selle kahte riiki eraldava hiiglasliku soo neid ründama. Tõepoolest, teel juhtub nii mõndagi ning viimaks langeb väike luureseltskond nende humanoidide sõjasalga kätte ning neid hakatakse toimetama sisemaale - kuniks ellu jääb vaid väimees. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige ootamatum … ning selgub, et soos enne kokkupõrget kohatud laibal on midagi, mida selle laiba endine omanik hädasti vajab. Kuid vangistusest päästmisel on oma hind.

Parajalt segane ülevaade, aga ei saa teps mitte kõik paljastada (soovi korral saab kohe Reaktori veebilehelt lugeda). Teksti ilmestavad mitmed eellood, kus siis heidetakse valgust noormehe kokkupuudetele kuningaga ja teed väimeheks saamiseks. Nagu Kalmsteni tundub omane olevat, siis peategelane rühib ikka ühes parajas hädaorus nimega elu (aga milline minevik, eksole) ning tulemuseks on päris korralik klassikaline fantasy.

ulmekirjanduse baas

Marcin Świetlicki “Kaksteist”. Hendrik Lindepuu Kirjastus (2009)

Tegemist on 2006. aasta Poola parima krimiromaaniga, aga samas on tegemist väga omapäraselt nihestatud krimiga. Õde ütles, nähes, et selle raamatuga alustan, umbes midagi sellist (või siis midagi hoopis midagi teistsugust): Ja kui sa seitsmeteistkümnendaks leheküljeks mõtleb, et kas edaspidi juuakse vähem, siis ei, ning olles alles päris alguses, kergitasin küll pisut imestunult kulmu, aga seitsmeteistkümnendaks leheküljeks olin täielikult aru saanud, kuidas säherdune küsimus tekkida võiks ning viimaseks leheküljeks lõplikult ja põhjalikult veendunud ka tolle kommentaari asjakohasuses.

Ühest küljest on “Kaksteist” vägagi klassikaline – on peakangelasest meister, kelle poole pöördub üks tütarlaps palvega uurida, miks ta aina näeb ja kohtab viirastuslikku sarimõrvarit, kes ju ometi ammuilma hukati ning ridamisi hakkab juhtuma igasuguseid kummalisi asju – küll peksmisi ja äraröövimisi ja väljapressimisi, küll leitakse ridamisi laipu. Ent meie peakangelane, salapärane meister on läinud “paiste, paksuks ja halliks” ning tegeleb valdavalt kas hommikuse viina, brändi või viskiga, lõunase viina, brändi või viskiga või õhtuse viina, brändi või viskiga või öise viina, brändi või viskiga või … no saite aru küll.

Vähehaaval ilmneb ka, et mis meister too meister siis õieti on ja milles seisneb tema kuulsus ja miks on tal kapi otsas karbis õlise lapi sees üks raske ja ohtlik ese ja mis tema kvalifikatsioon mõrvamüsteeriumide lahendajana siis on ja kas siis koer jäigi kadunuks ja kas müsteerium laheneb ja ette võib juba ära öelda, et too naine, kes raamatu alguses lahkub, läheb ja jääbki.

Taustal trallib üksjagu karikatuurset ühiskonda – kui klassikaliselt võiks tumedate jõududena ringi liikuda maffiabossid või ärihaid, siis siin raamatus sagivad ringi kahtlased teleajakirjanikud oma musklimeestest käsilaste ning korruptiivsete hoobade liigutajaina ning kättesaamatu ja tabamatu performance'i kunstnik Patrycja Twardowska, kelle ootamatu kadumine ning linna ilmuvad salapärased reklaamtahvlid tekitasid suisa küberpunkiliku vaibi (kuigi tegelikult ei ole mingit küberit kuskil, isegi mobiiltelefone on väga vähe, arvutitest rääkimata, ja no meistril pole kellagi).

Veel ei saa mainimata jätta lõpuni ja põhjalikult ja üdini Krakowit, mille tänavaid, kortereid ja lokaale mööda selle romaani üdi ja roe ja veri tegevustiku rütmis siia-sinna loksuvad. On Wawel, ehk siis kuningaloss, on Planty park, on Väike Turg, on Visla, on Krakowi Püha Neitsi Maarja kiriku tornist igal täistunnil trompetist mängitav meloodia ehk Heijnaal, tuntud ka kui Krakowi hümn (tänud tõlkijale selle info eest), on juudi kultuuri festival ja pelmeenifestival ja turistide hordid, on nunnad ja lein paavsti surma puhul. Usun, et kellele Krakow hästi tuttav, sellel on veel eraldi elevust.

Kõige olulisem on ehk aga see, kuidas kõik see lugu on kirja pandud läbi tolle omamoodi antidetektiivist minategelase klaasipõhja. Sealjuures kahtlemata veel omamoodi vaimukalt ja kriitiliselt, leidub ka absurdi ning palju on leidlikke üleminekuid ja üldse läbivalt hetki, kus korraks ei saa lugeja millestki aru, sest jälle ta lõi inertsist silla kahe lõigu vahele, mis nagu selgub, on hoopis eraldi sündmustikuliinidest. Tsiteerimisväärset võiks siit jällegi leida iga lehe pealt, aga eks võtkem siis see kena idülliline lõik kusagilt keskpaigast, mis võibolla tekitab ka siinmail mingit äratundmist, rääkimata sellest, et tegelikult on tolles vabas kulgemises ka midagi kadestusväärset, hoolimata sellest, et helget siin raamatus ju praktiliselt polegi, kui vähegi realistlikku perspektiivi harrastada.

Mango pani lehe kõrvale, tellis endale topeltkohvi, silmitses üle Peaturu minevaid neidusid. Mango Głowacki ei kiirustanud kuhugi. Ta ei armastanud kedagi sel esmaspäeval.

Ilus ja kasutu esmaspäev. Valesti mängitud hejnaal. Viimasel ajal on pasunapuhujad alla käinud. Varsti hejnaal muutub nii, et pole üldse enam hejnaal. Nii tundub. Ta võttis uuesti lehe kätte.

Aga ajalehes kirjutati sellest skulptor Mitoraj murest, et tema skulptuur ei ole veel kuhugi Krakowisse üles pandud. Sest tollal oli tõesti olemas selline kohutav skulptor Mitoraj.

Vaat see košmaarne skulptor Mitoraj, väga populaarne uusrikastest diletantide hulgas, kinkis Krakowi linnale ühe oma grandioossetest kitšilikest skulptuuridest.

Ta ei müünud, ta kinkis. Ja linn võttis vastu, aga ei pannud püsti. No siis Mitoraj kaebas tollasele kultuuriministrile, et linn ei pane seda südamest tulnud kingitust püsti, aga peaks panema.

Tollane kultuuriminister kurjustas siis linnavõimudega: miks te püsti ei pane? Ja linnavõimud lubasid ministrile, et panevad püsti. Tekstist võis välja lugeda, et võib-olla isegi Väikesele Turule.

“Kus nüüd meister rõõmustab!” purskas Mango naerma. Vaene Väike Turg. Kunagi kaubeldi seal lihaga, hiljem sõitis seal tramm, pärast tehti sinna parkimisplants. Ja nüüd pannakse see jubedus püsti.

Varssavlasest kultuuriminister ajas jonni ja otsustas Krakowi koledaks teha. Paari kuu pärast on kultuuriministril hoopis teine nimi ja ta ei kanna mingit vastutust oma eelkäija tegude eest.

“Nii lõpeb see alati,” mõtles Mango Głowacki. Nad on suutelised kõik koledaks tegema. Need ministrid, kelle nimesid varsti enam keegi ei mäleta, need Mitorajd.

Ja pärast jääbki koledus. Keset kõike ilusat. Juba õnnestus neil Maarja Magdaleena väljak ühe mälestussambaga koledaks teha, nüüd asuvad Väikese Turu kallale. Nii on kõigega. Kogu eluga.

Nii mõtles Mango oma koledaksläinud elust. Meistrit ei tulnud ikka veel. Meister mõtles ka oma koledaksläinud elust, olles parajasti Planty pargis Kunstipalee juures.

Lähedal olev juugendstiilis väärikas ehitis, mille üks külg oli kaunistatud neetud kunstniku teed kujutavate bareljeefidega, tekitas ka meistril rea süngevõitu mõtisklusi.

Meister läks kokkulepitud koha poole, aga ta ei läinud otseteed. Nad ei leppinud midagi konkreetset kokku. Mango ütles – ma ostan endale hommikul ajalehe, istun Visaviis ja ootan sind.

Inimesed nõuavad konkreetsust, kellaaja määratlemist, aga meister ei olnud väiklane. Lihtsalt tuli hommikul kodust välja ja imestas ikka veel kuskil peidus oleva Twardowska piltide hulka ja määra.

Ja pärast muudkui läks Mango Głowacki poole. Aga see, et läks pikemat teed pidi, ei muutnud tõsiasja, et läks. Nähtavasti oli nii vaja.

Paleest möödunult keeras meister Püha Tooma tänavale. Ja päike tuli välja! Palee teise külje fassaadil, Szczepański väljaku poolel, olid bareljeefid, mis kujutasid õnneliku kunstniku teed.

Ka meistri meel läks rõõmsamaks. Ühtäkki valdasid teda rahulikud tunded. Ta möödus julgeoleku ammusest residentsist ja vaatas sisse Suitsu, et kontrollida, ega Mango pole plaane muutnud ja ei istu seal.

Aga ei istunud. Istus sinna siis meister. Üksi, nagu peab, terrassile, väga lähedal kiriku sissepääsule, kus talle jaanuaris tundus, et näeb kuritegu. Aga ta ei jäänud sellega oma pead eriti vaevama.

“Kohe lähen Visaviisse,” mõtles meister. “Kohe lähen sinna, aga ehk on Mango juba kannatamatu ja tuleb siiapoole. Sest kuhu mujale tal minna?” Tänaval ruttasid inimesed tööle või panka.

Ja Tygodnik Powszechny toimetuses oli koosolek. Ja pan Adam Zagajewski kirjutas esseed. Ja skulptor Mitoraj tegi skulptuuri. Ja arst ravis ja sanitar talitas.

Meister istus päikese käes. Ja imes hommikust viina jää ja sidruniga. Ja silmitses hommikust tütarlast, kes istus suuremas seltskonnas kohe kõrval. Ja süda – kui see ikka oli süda – värahtas. (lk 95-97)

Kaanepildil on tegelikult kahvatu varjuna ka seesama kirik, mis on iseenesest päris kena kujunduslahendus pealtnäha minimalistlikule kaanele.

Suzanne Palmer - The Painter of Trees (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Öko- või koloniaalulme ehk kuidas hävinevad planeeti asustanud pärismaalased, kui seda planeeti enda jaoks kohendavad kolonistid nende elupaigad üle võtavad ja viimaks suruvad viimased isendid reservaatidesse, kus need oma otsa leiavad. 

Ühesõnaga, igati tuttav olukord, ja sellisena igati pisarakiskuja, seda enam, et mittehumanoidsete pärismaalastega suhtleb peategelane pole ka just süütu lambuke - olenemata sellest, et ta justkui püüab neid mõista jne.

Dramaatiline, aga ka … kuidagi ekspluateeritud teema, mis peale emotsionaalse tunde ei anna midagi uut.

Me armastame Maad. Venekeelse ulme antoloogia (2016)

 Kogumiku lugude üheks ühiseks jooneks on see, et kosmosereis teise Maa leidmiseks võtab aega. Minimaalselt 10, maksimaalselt 200 aastat (ühe teksti puhul on tegu ehk põlvkonnalaevaga, aga üldiselt kiputakse ikka edasi-tagasi sõitma). Autorid ei pühendu suurt sellise reisi tehnilisele võimalikkusele (paari loo lahendused näisid isegi minusugusele tehnikavõhikule õige lootusetud) või füüsilistele probleemidele: tegelased on kangelaslikud, hoolimata lömastumisest või raugastumisest) - küll on aga luubi all inimese kui maalase olemus.

Sest kogumikku valitud lood väldivad trans- või posthumaansuse vms võimalusi. Ühes teksti küll kosmoserändurit peale 200 aastast reisi järgmise evolutsioonietapi üle elanud inimkond - aga need psiivõimed on pigem karjuvas vastuolus Maale naasnud nö normaalse inimesega ja lõpuks peab pigem “ülearenenud” inimkond sellise reliktiga kohanema.

Võrreldes hiljuti loetud “Raevu päevadega” on see kogumik ehk kõrgema kirjandusliku tasemega, aga samas ei leidu siit selliseid tekste, mis paneks nende autorite muu loomingu vastu huvi tundma. Muidugi, nüüd võib mõelda senikogetud angloameerika ulme üheülbalisele mõjule - kuid siiski on tore, et nii Veiko Belials kui ka Arvi Nikkarev selliseid valimikke või autorikogusid koostavad, muidu oleks eestikeelne ulme kahtlemata värvitum - sellised kogumikud kasvõi torgivad ebameeldivalt, aga vähemalt torgivad.

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Otsustav katse 5/10

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski: Üksikud oletused 5/10

Vladimir Mihhailov: Oja Iapateusel 6/10

Andrei Balabuhha: Hauakaevajad 5/10

Viktor Kolupajev: Me armastame Maad 4/10

Vjatšeslav Rõbakov: Koduhoidjad 6/10

Vjatšeslav Rõbakov: Vesi ja laevukesed 6/10

Juri Nesterenko: Maa helesinine taevas 5/10

Nik Sredin: Niña 4/10

ulmekirjanduse baas

Manfred Kalmsten - Optimus – plekid paradiisil (Raske vihm, 2020)

 

Lugu siis tulevikuühiskonnast, mida asustavad homo optimus sapiensid - modifitseeritud ajudega inimesed, kellelt on isiksuselt suurem osa halvast ära elimineeritud. Siiski peab olukorral silma peal hoidma, et kiiresti avastada võimalikke ebardeid.

Loo peategelane ongi siis selline ühiskonnaseiraja, kel on nüüd ootamatu ülesanne (mis tõotab ametikõrgendust) - saada aru, miks on juhtunud midagi nii enneolematut nagu mõrv. Ühel pool on kahtlus, et ta pannakse simulatsiooniga proovile (kas ta sobib ametikõrgenduseks?), teiselt poolt … ehk ongi tegu reaalse mõrvaga - siis kuidas see on üldse võimalik niisuguses inimkoosluses? Kuidas sellist ebardit pole märgatud?

Asi läheb õige hallutsiatiivseks ning peategelane vajub õige deliirsesse olekussse, kus aju abivahendidki paistavad teda omal moel ära kasutavat. Tekstis on üsna palju dialooge, ühiskonda just pikalt lahti ei seletata, igatahes on see … korrastatud ühiskond. Võiks öelda, et autori pkdicklik katsetus.

ulmekirjanduse baas

Witi Ihimaera “Vaalaratsanik”. Allikaäärne (2014)

Kui inimese senised teadmised Uus-Meremaa maooridest piirduvad valdavalt “Kapten Granti lastega”, siis on “Vaalaratsanik” ikka väga suur samm edasi. Muidugi on see selline mütoloogiakeskne raamat, natuke nagu kaasaegne muinasjutt, kus müütilisest ürgvaalast saab tõelisus ning vana vägi ja vana veri toovad tagasi inimese võime mereelukate keelt mõista.

Selle müütilise reaalsuse taustal toimub aga täiesti usutav argipäev tänapäevases maoori kogukonnas. Ja selles mõttes ei ole eriti vahet, kas taustal toimub muserdav realism või tegutseb mütoloogiline viimane oda. Vana pealiku kraaklused oma naisega ja kummagi vereliinide pidev välja toomine, see, kuidas lähikondsetele obaduste jagamine käib vanaema Nani tavapärase suhtlusetiketi juurde. Noored mehed ja poisid oma võrridel ringi vuristamas, see, kuidas neid ühel või teisel puhul jalule ja välja aetakse (võib arvata, kui palju neist pintsaklipslastest kontoritöölised on).

Loo jutustajaks ongi õigupoolest Vaalaratsaniku noor onu Rawiri, üks neist võrriga ringipõristajatest. Ning lugu saab alguse sellest, kui vana Koro ehk pealiku vanima poja esimene laps osutub poisi asemel tüdrukuks ning järsku on sassis kogu teadmiste edasiandmise pärilusliin. Jäi küll segaseks, et kas see tõepoolest nii harukordne juhus on, aga Koro Apirana oli igatahes arvestanud, et vanema poja vanim poeg ametit edasi kannab … ja nüüd siis, mingi plika.

Kuid Koro Apiraana naine, Nani Flowers ei mõtlegi sellele end heidutada lasta, laps saab nime (näe, kus kristlik kultuuriruum ikka on sees, äärepealt pidin kirjutama, et 'laps ristitakse' ja eespool kippusin sõna messias kasutama :D) isapoolse suguvõsa küla esiisa järgi Kahuks ning ka tema emakook maetakse isa küla pühapaika. Vanale pealikule seesugune ketserlus muidugi ei meeldi. Eks see ole ka natuke selline muutuvate aegadega kohanemise värk, võib-olla pole enam kasulik, selline jaotus, et mehed pühad, naised mitte, noh, liiatigi on toodud ka välja mütoloogilisi soomuutmispretsedente, kus Nani Flowersi esiisadest (või -emadest) üks end vajaduse sunnil meheks muutis, et saaks pealikuna vajalikke käske anda.

Rawiri jõuab vahepeal viibida ka Sydneys ning külastada Paapua Uus-Ginead, kirjeldades õige põgusalt noorte maooride elu Austraalia suurlinnas ning Paapua Uus-Gineal ikka veel valitsevat koloniaalpärandlikku rassismi, mis teda ennastki muuhulgas tagasi koju pöörduma paneb. Teatava ajaloolise täpsusega on ilmselt kirjeldatud ka vaalade randaujumist ja hukkumist Wainui rannal, kuigi, ma ei ole kindel kui suure ajaloolise täpsusega, sest siin raamatus on vaalu ligi 200, aga veebist leidsin ühe üsna ammu juhtunud sündmuse, kus oli mainitud 80 vaala. Ega ma väga põhjalikult muidugi ei otsinud ka, aga usun, et inimeste meeleheitlikud päästmiskatsed ja päästjate ja rüüstajate vahelised konfliktid võisidki küllap nii olla. Ning vihje veealustele tuumakatsetustele ning nende hukutavale mõjule on kahtlemata ka üsnagi otsene. Eriti hästi jõuab see kohale peale Balcombe'i “Mida kala teab?” lugemist, kus veeasukate maailm alles värskelt mõttest läbi käinud on.

Ühesõnaga, olgu pealegi osalt selline rahvusromantiline muinasjutt, rohkem lähedust ja lugupidamist mereasukaisse ja üldse elavasse on tänapäeval vajaminev kaup. Mis mind üllatas, on see, et maoorid alles 13. sajandil Uus-Meremaa asustasid. Põhimõtteliselt on maoorid Uus-Meremaal isegi uuem nähtus, kui Tallinna linn. Sellal, kui meie siin Taanlaste ja Sakslaste ja ristiusuga maid jagasime, sõudsid paadid (suure ürgvaala juhtimisel) üle Vaikse Ookeani Polüneesiast Uus-Meremaale, ehk Aotarangile.

Ja siis läks veel oma 6 sajandit enne kui nad võtsid ette Paganeli ära tätoveerida.

Jonathan Strahan - The Book of Dragons (2020)

 

Ootamatult mõnus lugemiselamus võrreldes Strahani viimaste teadusliku fantastika antoloogiatega (“Made to Order”, täiesti lootusetult pooleli on “Mission Critical”). Enamus tekste on pigem positiivsed kogemused, vaid mõned üksikud jäävad igavaks või siis väheste teadmiste tõttu kaugeks. Lohe / draakoni teema on paneb muidugi ootama peamiselt high fantasy värke (või noh, padufantasy), aga selliseid lugusid on tegelikult vähe (eelkõige torkavad pähe Parker, Elliott, Nix, ehk ka Swanwick). Pigem kõiguvad enamus tekst science fantasy ja ulme kandis (vist mõnusaim näide on JY Yangi lugu maasarnastamiseks kasutatava jumal-draakoni juhtum).

Kui algul arvasin, et see antoloogia on jätk Gardner Dozois koostatud “The Book of Swords” ja “The Book of Magic”, siis Strahani poolt jääb küll otsene side mainimata ning kahtlemata on see raamat parema kvaliteediga kui Dozois viimaseks jäänud originaalloomingu antoloogiad. Minu jaoks senikogemata autorid sai siit neli - tuntumatest McKillip ja Robson (igati lahe lugu!), täiesti uuteks nimedeks on White ja McCaffrey.

Mõneti kahju on selles, et antoloogia luuleautorid on pea kõik huvitavad proosakirjutajad (Jane Yolen, Jo Walton, Beth Cato, C. S. E. Cooney, Theodora Goss) - teadupärast on võõrkeelset luulet proosast hulga raskem lugeda, seega kuigi olen nende luuletused läbi lugenud, ei hakka neid kuidagi kommenteerima.

Elle Katharine White: Matriculation 3/10

Zen Cho: Hikaya Sri Bujang, or The Tale of the Naga Sage 5/10

Daniel Abraham: Yuli 5/10

Ken Liu: A Whisper of Blue 6/10

Brooke Bolander: Where the River Turns to Concrete 6/10 

K. J. Parker: Habitat 6/10

Ellen Klages: Pox 4/10

R. F. Kuang: The Nine Curves River 5/10

Kelly Barnhill: Lucky's Dragon 5/10

JY Yang: The Exile 6/10

Peter S. Beagle: Except on Saturdays 4/10

Kelly Robson: La Vitesse 6/10

Kate Elliott :The Long Walk 6/10

Garth Nix: Cut Me Another Quill, Mister Fitz 5/10

Seanan McGuire: Hoard 5/10

Aliette de Bodard: The Last Hunt 4/10

Ann Leckie, Rachel Swirsky: We Continue 7/10

Todd McCaffrey: Small Bird's Plea 4/10

Michael Swanwick: Dragon Slayer 6/10

Patricia A. McKillip: Camouflage 5/10

Sarah Gailey: We Don't Talk About the Dragon 5/10

Scott Lynch: Maybe Just Go Up There and Talk to It 6/10

Manfred Kalmsten - Valitsusaeg I-II. Kroonitants. Kuningaringlus (Raske vihm, 2020)

 

Nagu aru saan, on (loodetavasti) tegu high fantasy paroodiaga ning ühtlasi katse huumorit kirjutada (eks ole, see on siis üsna omane paroodiale kui sellisele). Tulemus pole just kiita. Kui “Kroonitants” on enamvähem loetav  (seda siis näiteks Reaktori lehelt) ning vastuvõetav nii paroodia kui tavapärase fantasy laadis, siis “Kuningaringlus” läheb ikka päris situatsioonikoomikaks ning laguneb jaburdamiseks, mis kahjuks omandab üsna loetamatu vormi - kogu aeg toimub midagi, peategelane viskleb sinna-tänna, aga tekst ei moodusta tervikut, on lihtsalt üks palavikuline visklemine.

Muidugi on see autori enda asi, kuidas teksti kokku kirjutada ja kui krüptiliseks see jätta. Lugejana pean seda “Kuningaringlust” küll ebaõnnestunud paroodiakatseks - loogiline, et autor nii ei koge (ja arvatavasti teisedki lugejad, kes on sellega kokku puutunud enne raamatu koostamist). Autorile ehk soovitaks nö alternatiivse fantaasia kogemiseks lugeda Michael R. Fletcheri vaimuhaigustel põhinevat romaani “Beyond Redemption”; ehk oleks see sarnane Kalmsteni fantaasiailmadega.

Aga see Tätüskoggi-paroodia … no see on nagu üheksakümnendate eesti ulme katsetuste kanti kirjapala, mis praegu mõjub õige anakronistlikult.

ulmekirjanduse baas: kroonitants

ulmekirjanduse baas: kuningaringlus

Sebastian Barry “Salajane käsikiri”. Varrak (2010)

See oli raamat, mida pidin lugema jupikeste kaupa, et liiga hirmus ei hakkaks, sest nii lapsepõlve Roseanne, kui 100-aastane Roseanne on sellised sümpaatsed, tundlikud ja kaitsetud ja mitte ei tahaks, et nendega midagi halba peaks juhtuma, kuid ometi on algusest peale selge, et hulk halba hakkab juhtuma ja peab juhtuma ja paratamatult juhtub ja siis loed ja värised, et mis siis nüüd, millal, ja mis järgmiseks … ja samas on ka tunda, et ükskõik, mis siis ka kõige lõpuks saama hakkaks, ega tervet pikka elu ümber teha enam ei saa. Võib-olla kõige hirmsam sealjuures ongi see suurtest ühiskondlikest hoovustest tulenev julmus – kelle poolt ja kelle vastu, õigetesse lahtritesse mahtumine ja muu taoline. Julmus, mille vastu nagu õieti ei saagi, milles on raske kedagi otseselt süüdistada ning üksikisikul, kellel oma kuuluvuste tõttu on väga vähe võimu ning seda vähestki pannakse talle süüks, ei jää üle muud kui lasta end kanda ja vastu kive ja kände peksta. Ilus on sealjuures aga see, et võetagu või kõik, midagi jääb ikka.

Läbi tegelaste loo ja selle taustal mäsleb Iirimaa tormiline ajalugu, peaasjalikult möödunud sajandi esimese poole sündmused. Iseseisvussõda, kodusõda, maailmasõjad, lisaks sellele katoliikluse raudne ja võimukas moraalivalitsemine läbi isa Gaunti tegelaskuju. Kõige selle juures ei ole must-valgelt heade ja pahade leere. Toimivad suured ja halastamatud inimühiskonna ja ajaloo hammasrattad ja kes mustrisse ei sobi, see jääb paratamatult nende vahele ning unustatakse, ses kellele läheb siis korda ühe väikese suvalise naisterahva saatus seal suurte sündmuste ja miljonite inimeste kõrval.

Roseanne olla inspireeritud kirjaniku vanaonu esimesest abikaasast, naisest, kelle kohta perekonnapärimuses ei olnud säilinud muud, kui hüti asukoht, kus ta elanud ning faktid, et ta hiljem pandi hullumajja ning et ta olnud erakordselt ilus ja “no good”, mida see siis ka ei tähendanuks. Ja nõnda sündiski lugu naisest, kes on alustuseks naine ja lisaks veel valet usku (presbüterlane katoliiklikul Iirimaal), kelle isa langeb ebasoosingusse ning sureb seoses kodusõja pingeliste aegadega, kes jääb noore teismelisena praktiliselt orvuks ja kelle ilu ning soovimatust end katoliku usu läbi päästa pannakse talle suureks süüks nõnda, et armastus ja abielugi ei aita ning piisab ühestainsast süngest süüdistusest (sest toonane naisterahvas, eriti kui ta nii kohatult nägus on, ei ole mitte oma käikudes vaba), et inimeste seast lõplikult välja arvatud olla. Passiivse kohaloluna heljub taustal ka Iirimaa müütilisem minevik – kuldjuukselise Roseanne'i elust möödub suur osa kuninganna Knocknarea mäe varjus, kuninganna Maeve hauakünka poole kiigates, ja ka kuninganna Maevel olla olnud hele juus ning legendaarne ilu. Kui Maeve ilu oli valitsejanna õnnistus, siis Roseanne'i oma võiks arvata, et peeti pigem ohtlikuks ja kohatuks.

Tegevustik toimub peaasjalikult Sligo linnas, selle lähistel Strandhillis ja Roscommonis. On surnuaed, on jõgi, on torn, on nõmmed ja Knocknarea mägi, on liivarannad ja tõusud ja mõõnad, on Coney saar, kuhu mõõna ajal kuiva jalaga pääseb, on tantsusaal ja kino, on tuult ja vihma ja tormi, on roose ja kanarbikku, lumikellukesi, nartsisse, siniliiliaid ja õunapuu, on põlevaid rotte, põleb maja ja põlevad inimesed ja põleb Belfast, on surma ja elu.

Minu sünnikoht oli üks külm linn. Isegi mäed hoidsid sellest eemale. Nemad, ikka need mäed, ei usaldanud seda sünget paika sugugi rohkem kui mina.

Läbi linna voolas must jõgi ning kui sellel ei olnud kaunidust surelike silmis, siis luikede silmis oli küll, ning seal käis palju luiki, kes isegi liuglesid selle voolus nagu mingid sukelduvad loomad.

Jõgi kandis merre ka rämpsu ning kunagi inimestele kuulunud ja kallastelt kaasa haaratud asjade tükke ja surnukehi, kuigi harva, ja oh, mõnikord ka vaeseid pisikesi, see oli küll ikka piinlik. Jõe kiirus ja sügavus mängisid saladustega kokku.

See linn, millest ma räägin, on Sligo.

Sligo lõi mind ja Sligo hukutas mind, aga eks ma oleks pidanud loobuma mõttest, et inimeste linnad võivad mind luua või hukutada, juba ammu enne seda, kui ma seda tegin, ning lootma üksi iseenda peale. Kogu mu loo hirm ja valu tulid sellest, et noorest peast pidasin ma teisi oma õnne või õnnetuse seppadeks; ma ei teadnud, et inimene võib püstitada kujuteldavatest tellistest ja mördist müüri kaitseks õuduste ja meid ründava aja süngete trikkide eest ning olla seega iseenda looja. (lk 9)

 

Roseanne on äärmiselt nauditavalt poeetilise keele ja tabavate, ent mitte niivõrd teravmeelsete kuivõrd mingit laadi üldist armastust täis tähelepanekutega jutustaja. Juba algusest peale ei saa lugejat jätta puudutamata soojus, millega ta räägib oma isast ja hoolimata sellest, et ka õigupoolest pole aega mil ei juhtuks palju lohutut, jääb algusest ikkagi helge märk hinge, mistap on ehk veel eriti valus, et sellisest erilisest hoitud olemise sidemest elu ja asjaolud ikka ja jälle üle trambivad. Kuigi õigupoolest leiab seda helgust, neid väikeseid sooje hetki ka edaspidi – küll roosides, küll inimlikus lahkuses, küll kevade tärkamises – näib, et soojus elab inimese sees edasi ja sinnagi ei ole midagi parata.

On köitev, kuidas inimesel, kel on koguaeg nii vähe, muuhulgas ka nii vähe õigust ja võimu iseeneses saatuses kaasa rääkida, kuidas ikkagi jätkub, midagi anda. Olgu see siis vaikimine ja abi toomine (olgugi, et selle hinnaks on mitmepidine vääritimõistmine), või olgu see siis kadunud lapse leidmine, sooja öömaja pakkumine, käe toetamine õlale, hauakoha kätte näitamine, elu loomine või rooside eest hoolitsemine. 

Juba üksi sellest elusaatuse ja ajaloosündmuste traagilispoeetilisest põimumisest kuni tänapäevani ulatuvate järellainetusteni välja saaks laia haardega loo, mida lugeda ja ära märkida, ent veel üheks lisakihiks on isiklike lugude ja ajalookirjutuste kõrvutamine nõnda, et nähtub nii mälu kui ka ajalooürikute ekslikkus ja ebatäielikkus. Sellal, kui Roseanne kirjutab oma lugu nõnda nagu tema seda mäletab, sellal kaevab doktor Grene, kelle elu olevikus ei ole muidugi ka teps mitte saatuse traagikast puutumata, ametlikes dokumentides, et välja selgitada Roseanne'i haiglasse sattumise põhjus. Ta kahtlustab õigustatult, et selleks ei pruukinudki olla niivõrd kliiniline õigustus, kuivõrd võimalus normidega sobimatu indiviid jalust ära tõsta. On asjaolusid, milles näiteks isa Gaunti kunagine range tunnistus ja Roseanne'i enese lugu päriselt kokku ei lange ja kuidas leida siin tõde? Oletada võib, et tõde on seal kusagil vahepeal ja samas on mõlemad versioonid omamoodi tõde, erinevate arusaamiste ja mälujälgede erinevad tõed. Nõnda selle ajalooga juba kord on. 

Mu isa aina hõikas ja hõikas ülimalt erutatult tornist: “Mida sa näed, mida sa näed?”

Mida ma nägin, mida ma teadsin? Ma arvan, et mõnikord on see just kübeke naeruväärsust, võib-olla meeleheitest sündinud naeruväärsus, mis sulle inimese, nagu näiteks ka Eneas McNulty – te ei tea veel, kes see on – nii palju aastaid hiljem äkitselt lõikavalt armsaks teeb. See kõik on armastus – see, et sa ei tea, see, et sa ei näe. Ma seisan seal igavesti, kael kange, pingutan, et näha, kui mitte muul põhjusel, siis sellepärast, et ma teda armastan. Suled muudkui kanduvad eemale, kanduvad pööreldes. Isa muudkui hõikab ja hõikab. Mu süda lööb talle vastu. Haamrid kukuvad ikka veel. (lk 28)