Teaduslikust fantastikast on selle loo puhul keeruline rääkida, aga iseenesest armsalt lüüriline jutt igatsusest ja lähedusest. Maal hakkavad kohtuma inimesed, kes ei mäleta minevikku (välja arvatud siis see tüüp, kes nad kokku ajab). Aga … seal oleks justkui ühine saladus ja süütunne. Ja see süütunne, häbi matab hinge.
Selgub, et nad on käimasoleva uurimisreisi liikmed, kes on laeva hüljanud ja teleporteerunud (või midagi sellist) tagasi Maale, lähedaste juurde; armsale Maale. Kogu rühmast on jäänud laeva vaid üks naine, laev kihutab Helesinise planeedi kanti, kus võiks leiduda elu sisaldav taevakeha. Deserteerunud kosmonaudid, silmad häbi täis, tahavad naasta oma töö juurde.
Nagu öeldud (või siis ütlemata jäänud), kohati totter süžee, aga omal moel siiski armas. Maa ja lähedased, eksole. Süütunne, ja sellega hakkama saamine. Eks tekst on vähe nõukoguliku paatosega, kõik need üleilmsed vennastumised ja targad juhid. Aga samas - vedelaks löönud kosmonaudid!
“Vsevolod ja Robin üritasid seda nähtust uurida, aga neil polnud mingit plaani, mingit metoodikat. Ja nähtus oli ka liiga uskumatu. Kõige lihtsam, mida nad oletada oskasid, oli lainejuht, kitsas lainejuht kolmemõõtmelises ruumis, mida mööda inimesed liiguvad kosmosest Maale ja tagasi.Gravitatsioonivälja analüsaatorid registreerisid nõrga välgatuse, kui inimene kadus, ja samasuguse, aga vastupidise polaarsusega välgatuse, kui ta tagasi ilmus.” (lk 109-110)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar