Nagu aru saan, on (loodetavasti) tegu high fantasy paroodiaga ning ühtlasi katse huumorit kirjutada (eks ole, see on siis üsna omane paroodiale kui sellisele). Tulemus pole just kiita. Kui “Kroonitants” on enamvähem loetav (seda siis näiteks Reaktori lehelt) ning vastuvõetav nii paroodia kui tavapärase fantasy laadis, siis “Kuningaringlus” läheb ikka päris situatsioonikoomikaks ning laguneb jaburdamiseks, mis kahjuks omandab üsna loetamatu vormi - kogu aeg toimub midagi, peategelane viskleb sinna-tänna, aga tekst ei moodusta tervikut, on lihtsalt üks palavikuline visklemine.
Muidugi on see autori enda asi, kuidas teksti kokku kirjutada ja kui krüptiliseks see jätta. Lugejana pean seda “Kuningaringlust” küll ebaõnnestunud paroodiakatseks - loogiline, et autor nii ei koge (ja arvatavasti teisedki lugejad, kes on sellega kokku puutunud enne raamatu koostamist). Autorile ehk soovitaks nö alternatiivse fantaasia kogemiseks lugeda Michael R. Fletcheri vaimuhaigustel põhinevat romaani “Beyond Redemption”; ehk oleks see sarnane Kalmsteni fantaasiailmadega.
Aga see Tätüskoggi-paroodia … no see on nagu üheksakümnendate eesti ulme katsetuste kanti kirjapala, mis praegu mõjub õige anakronistlikult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar