“Hauakaevajad” võiks olla Alieni-filmide eelkäijaks – korraga siseneb kosmosesüsteemi kosmoselaev, mis ei vasta ühelegi kutsungile ja triivib vaid ühtlases tempos läbi maailmaruumi. Asja saadetakse uurima asjamehed, kes on volitatud teatama peale esmast vaatlust, et tegemist on vana tähelaevaga, mis pärit meie süsteemist, suisa ajalooline vaatamisväärsus. Targad pead selgitavad välja, et see laev on ju see, mis esimesena uuris üht salapärast planeeti, kust ei nemad ega keegi hilisematest uurijatest pole naasnud. Mida teha, uurida või konserveerida või hävitada see lendav hollandlane, potentsiaalne õuduste kolle? Vana kosmosekaru võtab vastutuse endale ja...
“Blondiin hakkas rääkima. Tema hääl vastas figuurile: tugev, mahlakas, sügav – selles oli midagi... midagi... rubenslikku. Kuid ta rääkis arukalt: kokkusurutult, selgelt, võib-olla isegi kuivalt.” (“Hauakaevaja”, lk 27)
See vast ongi kogumiku parim tekst, teised jäid pisut uimasemaks või intelligentsemaks. Lugedes on sutt tajutav selline tuleviku nõukogude mentaliteet, ikka rahvaste sõprus ja progress ja varustusosakonnaga tuleb sõbramees olla. Eks sci-fi tõlkimine tähenda ka sõnavara loomist (tulevikumuusika!) või unarsõnade kasutamist, siingi huvitav vaadata väljendeid, mis pole siiski laiemasse kasutusse jõudnud. Ja no süütute silmadega on lõbus säändseid lauseid lugeda:
ulmekirjanduse baas“Veidi vanem kui neljakümnene Baglai oli säilitanud õblukese tütarlapse välimuse, ja Šorak ei suutnud teda kuidagi ette kujutada seal, Sheilal, Tulise Purske ajal, mis tegelikult oli naisest esimehe teinud...” (“Valik”, lk 41)“Aga Baglai palus, ja ta polnud mitte üksnes nõukogu esimees, ta oli ka naine, sõstrasilmne naine, ja Šorak ei suutnud talle vastata nii, nagu vastanuks Samohvalovile.” (“Valik”, lk 43)
sadama 5 (kr)ahv
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar