Nii Stoljarovi kui Lazartšuki tekstid on pärit kaheksakümnendatest ning lugemise järel jääb neist maitse kui mingist võlts-strugatskitest (mis on muidugi vägagi lihtne võrdlus). Belials toob neid tutvustades välja termini “turborealism”, mis tundub terminina peale neid kahte teksti küll paraja loodusõnnetusena. Ehk oleks siis need tekstid omamoodi hoiatavaks näiteks sellest, kuivõrd kommertsialiseerunud on 21. sajandi ulmekirjutamine - pole mingit ülekoormatud kujundiilma ega lugejalt nõuet aktiivselt kaasa mõelda; on lihtsalt üks lugemise kiirtoit.
Lazartšuki ja Stoljarovi tekstid pole miskid lihtsad kompud, need eeldavad … ma ei tea, minul seda pole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar