Et siis … põgenemine piiramisrõngast, seda kogetuna läbi tsivilistide silmade. Kuulu järgi jagatakse ühe korrusmaja korteris nö pileteid laevale, mis viiks lootusetust olukorrast minema. Väike pere jõuabki sinna, saab sisse … ning kohtuvad ülbe majahoidjaga, kes viimaks suunab nad korterisse, kus ootavad ees teised samasugused põgenejad. Tekib küsimus, et kes või mis või üldse kuhu peaks neid viidama - kui seda üldse peaks juhtuma ning tegu pole järjekordse kuulujutu vms.
Ühesõnaga, kurb pildike paanikast ja massihüsteeriast, seda venelikus ühiskonnas ja võimaliku tulnukainvasiooni tingimustes. Autor on kirjeldanud päris hästi seda teadmatuse ja väljapääsmatuse tunnet ning kuidas rahvamass võib niisuguses olukorras käituda (seda hullem, kui pole õieti teadagi, kes või mis peaks sind ja su lähedasi päästma).
Mingil moel on see tekst lähedane eelmises “Raevu päevad” kogumikus ilmunud looga - kui siin veel oldi tulnukatega (?) vastamisi, siis eelmises tekstis oli juba enamvähem okupatsioonitingimustes partisanielu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar