Lugu vene naisest, kes elu jooksul kaht tulnukate rünnakut - esimeses korda kinnises linnakeses, mis seejärel võimude poolt maha salati, ja teist sureva vanakesena, kui need samad tulnukad võtsid ette kogu Maa alistamise. Mitte et see teine rünnak oleks tulnud naisele üllatusena - ta sõjaväelasest mees sai esimesel kokkupõrkel valdusse ühe tulnukate seadme, millega sai ühenduda nende ajudega (või kuidas seda organit nimetada) … ja kui see sõjaväeline ühel sellisel eraviisilisel sondeerimisel tulnukaplaneedil avastati, said ka tulnukad selgeks, kust see signaal pärineb … ja mida tuleb nüüd rünnata.
Tekst ongi esitatud kahes liinis - sureva vanainimese mälestused minevikust ja esimesest lahingust tulnukatega ja sellele järgnenud mehe hullumise aastad, ning siis oleviku kajad maailmast toimuvast nagu see on kuulda liikumatu vanuri voodisse. Tulevik on tume - aga mis sellest enam 90-aastasele naisele, tema on siit niikuinii lahkumas. Ja veel viimast korda saab ta kasutada seadet, millega ühenduda tulnuka ajju.
Üldiselt selline klassikaliselt kirjutatud ulmejutt, mille eripäraks on selle omal moel poolsegase vanu minevikus kogetu ja olevikus ettevõetav. Ja noh, muidu see vene ühiskondlik eluolu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar