Düstoopia paigutub Bangladeshi, mis on tulevikutingimustes üks masendav koht. Kui muidu on juttu. et kliimamuutuste tagajärjel on see kant uppumisohus; siis siin on teistsugused probleemid - nimelt on tänu nanotehnoloogia katsetustele läinud maailm päris morbiidseks peldikuks. Õhk on reostatud ja selle tagajärjel on loodus üsnagi elukõlbmatu - Tšernobõl on sellega võrreldes pooleldi paradiis. Halbade nanoosakeste vastu on kaitse, kuid see on kättesaadav vaid rikastele - kasutusel on ka nanolahendus, mis on paigutatud inimkehasse, ja mille abil saab õhku puhastada, selleks otstarbeks elavad vaesed slummides ja annavad oma panuse õhu puhastamiseks jne.
Aga siin maailmas on ellu ärganud ka džinnid, kes ei oska samas nendes muutunud oludes suurt midagi peale hakata. Käesoleva loo džinn on teisejärguline olend, pole ta eriti võimas ega midagi (minevikus oli tema ülesandeks kaelkirjakutega ratsutamine - kuid neid enam pole); kuigi hea omadus on see, et võimaldab teatud õhupuhastust. Džinn ja ta erakust sõber leiavad korraga, et nad võiks hakata pidama söögikohta, kasseerides vaestelt raha asemel esemeid või teeneid. Selleks leiavad nad koha ühes vanas majas ning “restoran” hakkab õitsema - kuni tekib konflikt turvaalade kaitsjatega, kellele ei meeldi selline isetegevus. Aga… nüüd on vaestel maik suus - elu võib olla ka midagi muud kui surmani virelemine!
Loo muudab usutavamaks see, et autor ise elabki Bangladeshis - mitte et mõni angloameeriklane mõlgutaks postkoloniastlikke visioone. Kujuteldav maailm on päris düstoopiline, teisejärguliste inimeste biomassina kasutamine on üpris õõvastav… ja ootuspärane. Nojah, finaal läheb vähe pateetiliseks, see võinuks ehk teravam olla kui see praegune lahendus.
“The citizens were general populace without capital, whose main contribution to society was the biotech their bodies spewed. adding to the mass of benevolent nanites fighting the good fight in the sky, scrubbing the air, killing disease, controlling the microclimate, forming the buble which protected Dhaka from the big bad world outside. The Fringe was a subset of the citizenry: the homeless, the drifters, the thrill-seekers, the darker edge of the maladjusted. And djinn.” (lk 185)
“Hanu shook his head. Sat minutes were hire time from the satellites, a secure pin which activated the chip in your head for a designated time, showing you the vastly expanded VR universe the rich people inhabitated. Everyone got chipped, for consumer tracking and census purposes, but very few of the Cardless ever actually got to walk the VR world. Bandwidth was jealously guarded. Sat minutes were the way, a brief glimpse into paradise, a ten-minure birthday treat for a child, a wedding gift, a de facto currency, hoarded but never consumed, a drug for the VR junkies, news, communication, vital information, everything rolled into one.” (lk 188-189)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar