Kaheleheküljeline lühilugu, mis pea kogu teksti ulatuses on ühe Juliani arutlus sellest, kas ta peale ärkamist ikkagi on veel unenäos või mitte. Mis on muidugi vägagi igav viis üht kirjandusteksti ehitada. Aga siis tuleb teksti kaks viimast lõiku, mis keerab õige segaseks kätte ja natukenegi õigustab sellise teksti antoloogiasse valimist.
Muidugi, see lõpp on selline, et tekib küsimus, kas saan õieti kontekstist aru, ehk on see viide mõnele kohalikule (või üleilmsele?) müüdile või nii … Või siis koguni miski paduulmeline lahendus. Igal juhul, Bangladeshi ulme; vaevalt, et tüüpiline.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar