15 november, 2017

Indrapramit Das - The Moon Is Not a Battlefield (Infinity Wars, 2017)

Sõjavastane lugu, mis tõdeb resigneerunult, et kui Maal jäädaksegi sõdima, ei tohiks siiski maalaste omavahelisi konflikte teistele taevakehadele edasi viia. Lugu on esitatud dialoogi vormis, kus India endine kuusõdur jutustab oma minevikust.

India on siinses loos üks juhtivaid kosmosehõivajaid, muuhulgas on nad loonud Kuul sõjalise baasi (mida jutustajate vaatenurgast peetaksegi India eesõiguseks) - nii nagu venelased ja hiinlased (ameeriklastest pole eriti juttu - lugu jutustatakse eelkõige Aasia vaatepunktist). Kuul olijate vahel käib nö mitteametlik madistamine, kes saaks seal võimu. Sealne sõjapidamine nõuab erilisi sõdureid, nii ostab India valitsus vaestelt lapsi ning aretab neist kuusõdureid - et saaksid hakkama sealse gravitatsiooniga ja oleksid eelkõige sõjamasinad, mitte tavalised inimolendid oma lihalike soovidega. Seega püütakse neid teha võimalikult sigimatuks jne. Tulemuseks on siis ilmatumad jõujuurikatest habemega naised jms.

Aga kui Kuu hõivanud suurriigid sõlmivad püsiva rahu (sest avastatakse tähtedevaheliseks reisiks eriti vinge tehnoloogia - milleks siis energiat raisata tühistele konfliktidele), siis on need kuusupersõdurid korraga aegunud sõjatehnika; pole nad oodatud ka edasistele maailmaruumi vallutustele. Tulemuseks siis üleliigsed veteranid, kes tagasi igatsetud Maale jõudes avastavad, et pole enam üldsegi sobilikud seal hakkama saamiseks.

Niisiis võrdlemisi kurblik tulevikuvisioon väikese ajaloo seisukohalt. Autor on üsna tuntavalt patsifistlike meeleoludega, samas… üleliigne rahvastik tuleb kuidagi ülekoormatud Maalt minema saada. Nokk kinni, saba lahti. Eks see kuusõdurite kirjeldus on üpris huvitav, niisamuti India kui supervõimu maailmavaade. Nii võttes igati okei tekst.

Kommentaare ei ole: